Hindade kasvu vedas puidutööstus, kus tootjahinnad tõusid aastaga 8,4 protsenti, jäädes siiski oluliselt alla tipptasemetele. Veelgi enam on kallinenud imporditud puittooted, mis mõjutab samuti Eesti tootjaid. Pehme talv nii Eestis kui ka regioonis on raskendanud puidu varumist ning mõningane taastumine ehitussektori nõudluses on endaga kaasa toonud ka keskmisest kiirema hinnakasvu sektoris.
Toiduainetööstuses kasvasid tootjahinnad 2,9 protsenti, ekspordihinnad koguni 9 protsenti. Ka siin on tootmist mõjutanud importsisendite kallinemine. Hinnatõus on olnud suurem piimatoodete ning puu- ja köögivilja tootmises. Ekspordihindade kasv viitab nõudluse kasvule nendes sektorites. Eesti majanduse jaoks on pigem positiivne kui kiirem ekspordihindade kasv toimub sektorites, kus kodumaine väärtusahel on pikem, sest see annab tööd Eesti inimestele ja jätab ka rohkem raha Eesti majandusse.
Keskmisest kiirem hinnatõus iseloomustab jätkuvalt farmaatsiatööstust (5,9 protsenti).
Tootjahinnad langesid vaid mõnes tööstusharus, näiteks paberitööstuses, metallitööstuses ja mööblitootmises. Paberitööstuses on olukord eriti keeruline, kuna nende üheks oluliseks sisendiks olev elektrienergia on oluliselt kallinenud ning kui seda hinnakasvu ei saa klientidele üle kanda, kasvab sektori kahjum.
Töötleva tööstuse hinnaootused on pikemat aega kasvanud, ka veebruaris oli rohkem neid, kes ootasid hindade tõusu lähikuudel kui hinnalangust prognoosinuid. Samas selline ca 2 protsendiline hinnakasv, mis on lähedane ka keskpankade poolt oodatud hinnakasvule, viitab pigem stabiilsele majandusolukorrale. Hoolimata pingetest Lähis-Idas ning alanud kaubandussõjast, on kütuste hinnad püsinud maailmaturul stabiilsena. Kui selline olukord jätkub, siis lähiajal sisendite kallinemisest tulenevat olulist hinnatõusu kiirenemist oodata ei ole.
