Teenustekaubandus

Teenuste osutamine rahvusvahelisel tasemel on sätestatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni teenustekaubanduse üldlepingus.

 

Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) ühinemisel on liituval riigil kohustus võtta teiste liikmete ees võrdsetel alustel kehtivaid rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas teenustekaubanduse vallas. WTO liikmete vahelist teenustekaubandust reguleerib WTO asutamislepingu lisa – teenustekaubanduse üldleping (GATS - General Agreement on Trade in Services).

Nii WTO kui GATSi alustalaks on nn. enamsoodustusrežiimi põhimõte, mille kohaselt tuleb mistahes WTO liikmesriigi ettevõtjaid ja teenusepakkujaid kohelda võrdväärselt omamaistega, kui vastava riigi teenuste erikohustuste loendis ei ole sätestatud erisusi ehk reservatsioone. Kohustused rakenduvad seejuures meetmetele, mis mõjutavad teenusepakkujate turulepääsu ning võrdset kohtlemist.

GATS määratleb teenustekaubandust kui teenuse osutamist neljal viisil:

  • Ühe liikme territooriumilt mis tahes teise liikme territooriumile 
  • Ühe liikme territooriumil mis tahes teise liikme teenusetarbijale
  • Ühe liikme teenuseosutaja poolt kaubandusliku kohaloleku kaudu mis tahes teise liikme territooriumil
  • Ühe liikme teenuseosutaja poolt selle liikme füüsiliste isikute viibimise kaudu mis tahes teise liikme territooriumil

 

 

Teenuste erikohustused
 

Teenuste erikohustuste loend loetleb WTO liikmesriigi kohustused ja erisused, mis ta on võtnud teiste liikmete ees teenustekaubanduse vallas.
 

Eesti liitumisel WTOga 1999. aastal sätestati Eesti kohustused ja reservatsioonid teiste liikmesriikide ees teenusteturu avamiseks teenuste erikohustuste loendis. Teenuste alal on Eesti kohustuste loend vägagi liberaalne ning seda joont järgitakse tänaseni.

Euroopa Liiduga liitumisel 2004. aastal konsolideeriti ehk mestiti olemasolevasse Euroopa Liidu erikohustuste koondloendisse ka Eesti kohustused koos teiste liitunud riikidega. Seejuures lähtuti põhimõttest, et Euroopa Liidu laienemise tulemusena ei tohi teenustekaubanduse piiramine kasvada.

Selle tulemusel tekkis vastavalt liikmesriikide arvule nn. EL-25 teenuste erikohustuste konsolideeritud loend, mis on tänase seisuga veel siseriiklikult ratifitseerimata. 

Kuna pärast 2004. aasta laienemisvooru on toimunud veel kaks laienemist, mille tulemusel liitusid 2007. aastal Euroopa Liiduga Bulgaaria ja Rumeenia ning 2013. aastal Horvaatia, on õiguslikku järjepidevust silmas pidades koostamisel ka vastavalt EL-27 ning EL-28 teenuste erikohustuste konsolideeritud loendid.

 

 

Doha arenguvoor
 

2001. aastal käivitus nn. Doha arenguvoor (Doha Development Agenda DDA), mille eesmärk on täiendavalt liberaliseerida rahvusvahelist kaubandust 20 valdkonnas, sealhulgas teenustekaubandust.


2001. aasta novembris käivitus WTO liikmete vahel neljanda ministrite konverentsi raames Doha läbirääkimiste voor, mida tuntakse poolametlikult ka Doha arenguvooru nime all, selle põhieesmärk on parandada arengumaade kaubandusvõimet. Doha arenguvooru üldine eesmärk on reformida rahvusvahelist kaubandussüsteemi, alandades kaubandustõkkeid ning parandades kaubandusreegleid 20 kaubandusvaldkonnas, sealhulgas teenustekaubanduses.

Qataris Doha linnas kohtunud ministrite deklaratsioon määratles läbirääkimiste mandaadi, mis hõlmas põllumajanduse, teenuste ja intellektuaalomandi valdkondi, mida oli juba ka varasemalt käsitletud. Ühtlasi kiitsid ministrid heaks otsuse, kuidas arenguriigid saaksid WTO lepinguid paremini rakendada.

Arenguriigid saavutasidki märkimisväärse võidu intellektuaalse omandi õiguste ja tervise teemadel, kuid muus osas takerdusid kõnelused möödapääsmatusse seisakusse, sest ei suudetud saavutada kokkuleppeid arenenud riikide turule juurdepääsu ja põllumajandustoetuste teemadelSeetõttu peetakse Doha läbirääkimistevooru üldiselt arengumaade seisukohalt läbikukkunuks.

2008. aasta suvel oldi läbimurdele väga lähedal, kuid ülemaailmse majanduskriisi süvenedes kokkulepet siiski ei saavutatud ning seda pole tänaseni.

 

Mõnepoolne teenustekaubanduse leping
 

Maailma Kaubandusorganisatsiooni juhtivad riigid peavad läbirääkimisi mõnepoolse teenustekaubanduse lepingu (TiSA - The Trade in Services Agreement) üle, mille eesmärk on muuta rahvusvahelist teenustekaubandust veelgi liberaalsemaks.
 

Et ületada Doha arenguvooru läbirääkimiste patiseisu, tunnistasid riigijuhid kaheksandal WTO ministrite konverentsil 2011. aasta detsembris läbirääkimiste tupikseisu ning avaldasid poliitilised juhised läbirääkimiste edendamiseks valdkondades, kus progress on saavutatav, arvestades seejuures läbipaistvuse ja kaasamise põhimõtteid.

Selles vaimus edenesid läbirääkimised eelkõige kaubanduse lihtsustamise vallas. Ühtlasi hakkasid teatud WTO liikmed Ameerika Ühendriikide ja Austraalia eestvedamisel kaaluma eraldiseisva teenustekaubanduse lepingu sõlmimist, et edendada Doha arenguvooru läbirääkimisi asjast huvitatud WTO liikmetega.

Teenustekaubanduse lepingu sõlmimise initsiatiiv hõlmab lisaks Euroopa Liidule tänase seisuga 22 WTO liiget, kelleks on:

  • Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Kolumbia, Costa Rica, Hongkong, Iisrael, Island, Jaapan, Kanada, Korea Vabariik, Liechtenstein, Mehhiko, Norra, Pakistan, Panama, Paraguai, Peruu, Šveits, Taiwan, Tšiili, Türgi ning Uus-Meremaa.

Euroopa Liidu liikmesriikide ja nimetatud WTO liikmete piiriülene kaubavahetus kokku moodustas 2010. aastal ligikaudu kaks kolmandikku kogu maailma piiriülesest kaubandusest (siia hulka ei arvata Euroopa Liidu sees toimuvat liikmesriikide vahelist kaubavahetust).

Mis on mõnepoolseid lepingud?
Mõnepoolseid ehk plurilateraalseid on lepinguid, millel on küll enam kui kaks poolt, kuid mis oma sõlmimise ja jõustumise korra või muude tunnuste tõttu sarnanevad pigem kahe- kui mitmepoolsete lepingutega. 

     
     

    Euroopa Liit
     

    Teenustekaubandust reguleerivad muuhulgas ka Euroopa Liidu ning kolmandate riikide või regioonide vahel sõlmitud vabakaubandus- ja muud majandusalased kahepoolsed lepped.
     

    Euroopa Liit on muuhulgas aktiivne kaubanduslepingute läbirääkija ja sõlmija. Euroopa Liidul on kahepoolsed kaubanduslepingud sõlmitud Islandi, Lõuna-Korea, Mehhiko ja Norraga.

    Läbirääkimised on lõppenud, kuid lepingud pole veel jõustunud Kesk-Ameerika, Kolumbia ja Peruuga ning Armeenia, Gruusia, Moldova ja Ukrainaga.

    Läbirääkimised on veel pooleli selliste oluliste riikidega nagu Ameerika Ühendriigid ja Kanada, aga ka Hiina, India, Jaapan, Maroko ning ASEAN riigid (Malaisia, Tai, Vietnam).

    Ettevalmistused läbirääkimisteks käivad Egiptuse, Jordaania ja Tuneesiaga.