Vedel- ja transpordikütused

Ligi 25% Eestis tarbitavast energiast kulub transpordile, milleks imporditakse välismaalt vedelkütuseid.
 

94% transpordisektori energia-tarbimisest kasutatakse maanteevedudel ja autodes. Kuna Eestis pole naftavarusid, siin ei toimu naftatootmist ega ümbertöötlemist, imporditakse vedelkütuseid peamiselt Soomest Porvoo tehasest ja Leedust, lisaks suhteliselt väikseid koguseid Valgevenest ja Rootsist.

Viimase 10-15 aasta jooksul on transpordisektoris energia ja kütuste tarbimine suurenenud üle 33%, ainult majanduslanguse aastatel 2008-2009 vähenes mõnevõrra kütuste tarbimine (vt Joonis 1).  Kütuste tarbimise kasv on olnud kiire eeskätt diislikütusega sõiduautode, kaubikute ja veoautode suurema populaarsuse tõttu. 

Energiatarbimine Eesti transpordisektoris 1995-2010

Kütuste tarbimine üks suuremaid Euroopa Liidus
 

Eesti transpordi energiatarbimist ja kasvuhoonegaaside heitkoguseid on põhjalikumalt analüüsitud Riigikantselei 2010. aasta säästva transpordi raportis, milles järeldati, et kütuste tarbimine on kiirelt kasvanud eelkõige sõiduautode kasutuse ja maanteevedude kiire kasvu, valglinnastumise ning ühistranspordi ja kergliikluse osakaalu vähenemise tõttu.

Kütuste tarbimine maanteedel on kasvanud samas tempos majandusega, mistõttu on Eesti majandus üks Euroopa transpordi-mahukamaid ja kütusekulukamaid – SKT ühiku kohta kulub Eestis kaks korda rohkem transpordikütust kui Euroopa Liidus keskmiselt.

Eestil on kohustus 2020. aastaks saavutada olukord, kus taastuvate energiaallikate osakaal transpordisektori energiatarbimisest moodustab 10%. 

Vajaliku taastuvenergia koguse kindlustamiseks on peamised meetmed biokomponendiga vedelkütuste tarnimise kohustus ning alternatiivkütuste tarbimise soodustamine.

Viimane hõlmab endas ELMO programmi jätkamist ning biometaani transpordisektoris kasutamise soodustamist. Uus Transpordi arengukava 2014-2020 seab selleks pikemaajalised eesmärgid. 

 

Gaasikütused transpordis


CNG ehk surumaagaas (ingl k compressed natural gas) on transpordivahendite gaasimahutitesse tangitav maagaas, mis on täiendavalt puhastatud, kuivatatud ja komprimeeritud. Eestis müüdav maagaas on kvaliteedilt üks parimaid, sisaldades 98% metaani. CNG-d säilitatakse balloonides 200–300 bar surve all.

CNG põlemisel tekib küll kasvuhoonegaase, kuid koguseliselt oluliselt vähem võrreldes teiste fossiilsete kütustega. Gaasikütusel sõitvad sõidukid paiskavad õhku bensiiniautodega võrreldes kuni 25% ja diiselautodega võrreldes kuni 12% vähem süsihappegaasi. Mürgist vingugaasi on surumaagaasi ja biometaani sõidukite heitgaasides 50-75% vähem võrreldes bensiini- ja diiselautodega. Tahked osised CNG-d kütusena tarvitaval autol praktiliselt puuduvad (alla 0,4%).
 
Surumaagaasi kasutus transpordikütusena on biometaani efektiivse turustamise aluseks.

Sõidukis, mille mootor võimaldab kütusena kasutada surugaasi on võimalik ilma modifikatsioonideta kasutada ka biometaani nii puhtal kujul kui segus maagaasiga. 

Biometaan on tehniliselt puhastatud biogaas, mis sisaldab >97% metaani. Biogaas on väga perspektiivne taastuv kütus, sest tema toorainebaas on lai (biojäätmed, loomsed jäätmed, orgaanika) ja toormepinna efektiivsus (toormepinna ühikult saadav bioenergia) on kõrge.

Eesti biometaani tootmise potentsiaaliks on hinnatud 450 mln Nm3.
 

Vedelkütuse tootmine Eestis
 

Eestis toodetakse põlevkiviõli, millest enamus eksporditakse, näiteks 2011. aastal üle 619 800 tonni. 


Põlevkiviõli tootmisega tegelevad Eestis kolm ettevõtet:

Põlevkiviõli tootmine kasvab, kuid pikaajalisemad arenguperspektiivid olenevad paljuski lähikümnendite Euroopa Liidu keskkonnapoliitikast, mis ebasoodsate arengute korral võivad tulevikus oluliselt pärssida põlevkiviõlist toodetud mootorikütuste müümist Euroopa Liidus.

Vedelkütusevarude haldamine
 

Vedelkütusevarude moodustamist ja haldamist reguleerib Eestis vedelkütusvaru seadus. Varude haldamist korraldab riigile kuuluv AS Eesti Vedelkütusevaru Agentuur (OSPA).

OSPA hoiab vedelkütuste varu pidevalt sellisel tasemel, et see vastaks vähemalt 90 päeva keskmisele energiatoodete puhasimpordile või vähemalt 61 päeva keskmisele päevasele energiatoodete sisetarbimisele - olenevalt sellest, kumb kogus on suurem. 

Vedelkütuse varud asuvad Eestis, Soomes, Rootsis ja Taanis. Eestis hoitakse 2013. aasta seisuga vedelkütusevaru, mis vastab 47 päeva sisemaisele tarbimisele.

Vedelkütusevaru võib käsitleda lühiajalise puhvrina, millest Eestis tegutsevad kütusefirmad saavad kriisi olukorras kütust osta – näiteks siis, kui kordub midagi 1973. aasta Araabia naftaembargo taolist. Kui tavapäraselt tarnitakse enamus Eestis tarbitavast kütusest Soomest ja Leedust, siis vedelkütuste varustamisraskuste korral asendab eelnimetatud puhver tavapäraseid tarneallikaid.

Rahastamine
 

Varude haldamist rahastavad varumakse maksjad ehk vedelkütuse tarbimisse suunavad tanklad. Varumakse määr kehtestatakse igaks aastaks majandus- ja taristuministri määrusega.

 

Kütuseturu reguleerimine

 

Kütuseturgu reguleerib vedelkütuse seadus, mis määrab mootorikütuste kvaliteedi tagamiseks vedelkütuse käitlemise alused ja korra.

Kütusenõuded kehtestab majandus- ja taristuministri määrus, mille järgi peab Eestis müüdav kütus vastama Euroopa standarditele. Kütuse müügi, ekspordi, impordi ja hoiuteenuse osutamiseks on vaja registreeringut majandustegevuse registris.