Soojusmajandus

Kogu Eesti soojustarbimine on aastas alla 6600 GWh, millest 2013. aastal moodustas 70% kaugküte (4600 GWh).
 

Võrdluseks võib tuua, et saja korteriga elamu kasutab aastas ligikaudu 0,7 GWh kaugkütte teel edastatud soojusenergiat. Ligikaudu 30% elanikest kasutab individuaalseid küttelahendusi, tootes soojusenergiat valdavalt puidust ja maagaasist.

Kaugküttesektoril on oluline osa Eesti taastuvenergiaga seotud eesmärkide saavutamisel. Propageerime soojuse ja elektri koostootmist seal, kus see on majanduslikult ja tehniliselt otstarbekas, vähendab soojusvarustuse keskkonnamõjusid ning on energiasäästlikum kui elektrienergia ja soojusenergia tootmine eraldi seadmetega.

Kaugküttekulusid saab optimeerida ka tarbija ise. Parim võimalus kulude kokkuhoiuks on kortermaja soojustarbimise vähendamine korralikult renoveeritud fassaadi ja efektiivselt töötavate tehnosüsteemide arvelt. Investeeringute tegemisel aitab sihtasutus KredEx.

Soojusmajandus

 

Kaugkütte korraldamine ja hind

 

Soojusmajanduse korraldamise ülesanne lasub kohalikel omavalitsustel, mis kehtestavad kaugküttepiirkonnad ja teenuse pakkumise korra.

Kaugküttesektorit reguleeriva seaduse järgi on soojusettevõtja kohustus tagada võimalikult efektiivne, kindel, usaldusväärne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele vastav soojusvarustus. 

Kaugkütteseaduse §9 kohaselt on soojusettevõtja kohustatud kooskõlastama tarbijale müüdava soojusenergia piirhinna Konkurentsiametiga.

Hinna kooskõlastamisel lähtub Konkurentsiamet eelkõige põhimõttest, et soojusenergia piirhind oleks kulupõhine ning soojusenergia tootmiseks ja edastamiseks tehtud kulutused oleksid põhjendatud.

Soojusenergia keskmine hind

Eestis on kokku 230 kaugkütte võrgupiirkonda. Soojusenergia käibemaksuta hinnad olid 2015. aasta veebruaris vahemikus 33,54–88,57 €/MWh. Soojusenergia kaalutud keskmine käibemaksuta hind oli 2015. aasta veebruaris 53,83 €/MWh, aritmeetiline keskmine 64,37 €/MWh. Reeglina on keskmisest kõrgema soojusenergia hinna põhjus kallite kütuste nagu põlevkiviõli ja maagaasi kasutamine ning kaugküttevõrgu halb tehniline olukord.

Soojusmajanduse areng

Kaugküttepiirkonna jätkusuutlikkuse hindamisel tuleb arvestada demograafiliste trendidega ja vaadata, kas tulevikus tarbijaskond suureneb või väheneb. Piirkonna hindamise eest hakkab 2015. aastal vastutama kohalik omavalitsus, mille volikogu peab võtma vastu oma haldusterritooriumil paiknevate kaugkütte võrgupiirkondade soojusmajanduse arengukavad.

Amortiseeruvate tootmisseadmete ja soojustorustike, karmistuvate efektiivsusnõuete ja väheneva tarbimismahu tingimustes on oluline motiveerida kaugkütteettevõtjaid sektorisse investeerima. Eeldusel, et kaugküttepiirkond on pikaajaliselt jätkusuutlik, peab neile selleks võimaldama ka laiapõhjalisi toetusmehhanisme.

 

Investeeringud elamute ja kaugkütte rekonstrueerimiseks

 

2014–2020 investeeritakse energeetikasse Euroopa Liidu struktuurifondide vahendeid suurusjärgus 232 miljonit eurot.

Veidi alla poole sellest eelarvest, 102 miljonit eurot suunatakse energiatõhususe saavutamiseks elamutes, mille tulemusena vähenevad otseselt ka tarbijate kulutused soojusenergiale.

Teine oluline rahastamise suund on soojusenergia efektiivne tootmine ja ülekanne suurusjärgus 78 miljonit eurot, mille eesmärk on kuni aastani 2020 rahastada soojustorustike rekonstrueerimist või perspektiivitute kaugküttesüsteemide üleviimist lokaalküttele.

Toetused omavalitsustele

 

Kaugküttega jätkamise võimaluste väljaselgitamiseks saavad kohalikud omavalitsused taotleda toetust ka eespool nimetatud soojusmajanduse arengukava koostamiseks. Rahastamise meetmemäärused koostatakse paralleelselt kaugkütteseaduse muudatustega, et tagada võimalikult efektiivne keskkonna- ja investeeringuabi andmine. 

Rahastamise voorud avatakse 2015. aastal ja voorude korraldamist hakkab koordineerima Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK).