Ehitus ja elamumajandus

Ühe suurima tööandjana pakub ehitussektor tööd ligi kümnele protsendile tööga hõivatud inimestest. Koos ehitusmaterjalide tootmisega moodustab ehitussektor kokku umbes seitse protsenti Eesti SKTst.

 

Ehitussektoris on oluline panustada pidevalt selle stabiilsesse arengusse ja keerukamatel aegadel elavdada ka majandusharu riiklike tellimuste ja toetustega.

Eesti ehitussektorit võib teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes pidada konkurentsivõimeliseks, kuid viimaste aastate kasvust hoolimata on tootlikkusel veelgi suurem kasvupotentsiaal, mille üks oluline taganttõukaja on infotehnoloogia parem kasutuselevõtt kõigis ehitise elukaare etappides.

Statistika järgi kasvab Eestis eluruumi arvestuslik pind ühe elaniku kohta iga aastaga, kuid kasv ei ole piisavalt kiire, et jõuda järele vanadele põhjala riikidele. Kuigi viimase aastakümne jooksul on ehitatud palju uuselamuid, ei suutnud elamispinna juurdekasv isegi ehitusbuumi ajal ületada arvestuslikku elamispinna amortiseerumist.

Ehitus ja elamumajandus

Valdkonnad

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehituse ja elamumajanduse valdkonnas pööratakse tähelepanu järgmistele teemadele:

Ehitus

Eestis on ehitistele kehtestatud teatud kvaliteedinõuded ning nende täitmise üle viiakse läbi ohutuskontrolli. Kõik ehitised on kirjas ehitisregistris.
Vaata lisa ehituse lehelt »

Elamumajandus

Elamumajandus hõlmab riigi eluasemepoliitika kujundamist ning elamufondi arengukavade koostamist, kus planeeritakse elamute kättesaadavust ja kvaliteeti. 
Vaata lisa elamumajanduse lehelt »

Hoonete energiatõhusus

Kuna peaaegu 33% Eestis kasutatavast energiast kulub elamutele, investeeritakse järgmisel seitsmel aastal elamute energiatõhusamaks muutmisse üle 100 miljoni euro. 
Vaata lisa energiatõhususe lehelt »

 

Ehituse ja elamumajanduse eesmärgid

 

Eesti ehitussektori ja elamuvaldkonna arenguks sobiva seadusandliku, majandusliku ja turvalise keskkonna tagavad tõhus õigusloome, standardimine ja toetusprogrammid.
 

Need ministeeriumi tegevused peaksid tagama ehitiste ohutuse, kvaliteedi ja energiatõhususe ning elukeskkonna tasakaalustatud ja säästva arengu. Valdkonna edendamisel teeb ministeerium tihedat koostööd kõrgkoolidega ning erialaliitude kaudu on poliitikakujundamisse ja elluviimisesse kaasatud ka praktikute kogemused.

Riigi energiasäästupoliitika seisukohalt on väga oluline energiasääst hoonetes. Konkurentsivõime kavas „Eesti 2020“ on püstitatud strateegiline eesmärk, et summaarne energia lõpptarbimine Eestis ei oleks 2020. aastal suurem kui 2010. aasta lõpptarbimine.

Euroopa Liidu eesmärgid kliima- ja energiapoliitikas 2020. aastaks on, et vähemalt 20% ulatuses tuleb vähendada kasvuhoonegaaside emissioone, tõhustada energiatarbimist vähemalt 20% võrra ja kasutada taastuvenergiat vähemalt 20%, Eestis 25%. 

Eesmärgi saavutamiseks on Euroopa Liidus vastu võetud energiatõhususe direktiivid 2010/31/EL ja 2012/27/EL ning 2009/28/EL ja Euroopa Komisjoni Energiatõhususe kava 2011/ KOM(2011) 109.  Direktiivide kohustused on võetud või võetakse peagi üle ka siseriiklikku seadusandlusesse.

Hoonete energiavajadus on oluline osa Eesti energiabilansist ning hoonete energiakulukuse vähendamine on üks efektiivsemaid viise langetada ka energia lõpptarbimist. 

2020. aasta eesmärkide saavutamiseks tuleb 2016. aastaks hoonetes saavutada energiasääst kuni 3,5 PJ/a. Suurem osa sellest tuleks katta olemasolevate hoonete rekonstrueerimisega. Muudatused ehitusseaduses mõjutavad eelkõige uusi ja oluliselt rekonstrueeritavaid hooneid.

 

 

Energiasäästu direktiivid

 

Hoonete Energiatõhususe direktiiv
 

Hoonete energiatõhususe direktiiv 2010/31/EL ühtlustab Euroopa Liidus hoonete energiasäästlikkuse regulatsioonid ning kohustab liikmesriike kehtestama üha karmimaid nõuded hoonete energiatarbimisele.

Direktiivi eesmärk on aidata kaasa energiakasutuse tõhususe paranemisele hoonetes, võimaldades nende kasutajatele lihtsamat ligipääsu informatsioonile hoone energiatarbimisest ja võimalikest energiasäästumeetmetest ning rakendades uute hoonete kavandamisel Eesti oludele sobivaid põhimõtteid hoonete energiatarbimist määravate osade kujundamisel.

Majanduslikult mõjult on tegemist kõige mõjusama regulatsiooniga ehitus- ja elamuvaldkonnas, mille nõuete ajaliselt reguleeritud ülevõtmine mõjutab otseselt kogu ehitusturu toimimist, sealhulgas ehitiste käivet.

Direktiivist tulenevalt kehtestati energiamärgise nõue hoone või hoone osa võõrandamisel või raha eest kasutusse andmisel ja kaasajastati riiklikke energiatõhususe miinimumnõuded, milles määratleti ka liginullenergiahoone ja madalenergiahoone mõiste. Alates 1. jaanuarist 2019 peavad kõik uued ja oluliselt rekonstrueeritavad avaliku sektori hooned ja alates 1. jaanuarist 2021 kõik uued ja oluliselt  rekonstrueeritavad hooned vastama liginullenergiahoone nõuetele.

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2002/91/EÜ hoonete energiatõhususe kohta »

Energiatõhususe direktiiv 
 

Energiatõhususe direktiiv 2012/27/EL ühtlustab lähenemise hoonete energiasäästlikkusele ning seab eesmärgi suurendada 2020. aastaks energiatõhusust 20%. Kui aga selles osas lähiaastatel olulisi samme ette ei võeta, saavutab Euroopa Liit üksnes poole endale seatud eesmärgist.

See ohustab konkurentsivõimet, CO2-heite vähendamise püüdlusi ja tarnekindlust ning tähendab lisakulusid iga tarbija jaoks. Direktiivi meetmetega soovitakse kiirendada liikmesriikide jõupingutusi energiatõhususe suurendamiseks kogu energiaahelas, alates energia muundamisest ja jaotamisest kuni selle lõpptarbimiseni. Avalikul sektoril on kohustus renoveerida igal aastal kolm protsenti keskvalitsusele kuuluvate hoonete üldpinnast energiatõhusamaks. 

Samuti kohustatakse energia turustajaid ja jaemüüjaid säästma igal aastal 1,5% müüdavast energiast, tehes selleks ka koostööd lõpptarbijatega. Alternatiivina on riikidel võimalik saavutada sama eesmärk meetoditega, mis ei sea otseseid kohustusi energiaettevõtetele - näiteks rahastusprogrammid või vabatahtlikud lepingud.

Tarbijate jaoks on olulisim riikidele pandud kohustus tagada, et elektri, maagaasi, keskkütte või –jahutuse ning võrkude kaudu pakutava sooja vee lõpptarbijaid varustataks individuaalsete, täpsete ning tarbimist jälgida võimaldavate mõõturitega või allokaatoritega, kui see on majanduslikult kulutõhusam.

Direktiivi üldine eesmärk on vähendada energiatarbimist, mille suurim mõju tuleb hoonete energiasäästmisest. Sõltuvalt erinevate meetmete rakendamise ulatusest on prognoositud, et energiatarbimine ning neist õhkupaisatud süsinikdioksiid kahaneb. Kahtlemata on võimalik vähendada hoonetes kasutusele võetud energiasäästumeetmete tulemusena ka teiste saasteainete emissiooni.

Taastuvenergia direktiiv
 

Taastuvenergia direktiiv 2009/28 EÜ seab konkreetsed taastuvenergia eesmärgid Euroopa Liidu liikmesriikidele, mille kohaselt on Eesti kohustatud tõstma taastuvate energiaallikate osakaalu kogu energiatarbimises (võrreldes referentsaastaga 2005) 25 protsendini aastaks 2020 ning biokütuste osakaalu transpordisektoris kümne protsendini aastaks 2020.

Taastuvenergia kasutuselevõttu tuleb edendada ka hoonete kohapealsete taastuvenergia tootmisseadmete kasutuselevõtuga. Direktiivi kohaselt võib arvesse võtta kaugkütte- ja jahutuse kaudu otse hoonesse tarnitud soojust või jahutust, mis on toodetud taastuvatest energiaallikatest.

Eesti planeerimisseaduse järgi on kohalikul omavalitsusel täielik vabadus ise planeerida ja kavandada tööstus- ja elamupiirkondi. Kohalikud omavalitused peavad planeeringute koostamisel lähtuma maakonna või üleriigiline planeeringu sätestatust. Direktiivi nõuete järgimiseks on planeeritud teavitustegevused kõigile planeerimisprotsessis osalejatele, eelkõige planeerijatele ja arhitektidele, et neil oleks võimalik tööstus- ja elamupiirkondade ümberkorraldamisel, kavandamisel, projekteerimisel, ehitamisel ja renoveerimisel nõuetekohaselt kaaluda taastuvate energiaallikate, suure tõhususega tehnoloogiate ning kaugkütte ja -jahutuse optimaalset kombinatsiooni.

Ruumilist planeerimist korraldab üleriigilisel tasemel Siseministeerium »

 

Ehitus- ja elamuvaldkonna korrashoid


Seaduse järgi peab iga kinnisvaraobjekti omanik tagama temale kuuluva vara korrasoleku.
 

Kuna iga kinnisvaraomanik ei pruugi aga olla võimeline ise kõiki vajalikke töid tegema, on vaja spetsialisti, kelle osutatud teenus tagab kinnisvara korrashoiu ja vastavuse nõuetele.

Kõik omaniku kohustused on kirjeldatud kinnisvara korrashoiu standardis EVS 807:2010.

Enamiku korrashoiulepingute sõlmimisel saab aluseks võtta juhendid “Lepingute üldtingimused” või “Üldised tingimused”, mis koosnevad kahest osast: universaalselt koostatud üldistest tingimustest ja täpsustavatest eritingimustest. Samas võivad olla koostatud ja lisatud ka lepingutingimuste kasutamisjuhendid.