Liikmesriikide vaheline nõuete vastastikune tunnustamine
Vastastikuse tunnustamise põhimõte on üks Euroopa Liidu aluspõhimõtteid, mida rakendatakse kõigi nelja siseturu vabaduse puhul ning selle kohaselt peavad EL liikmesriigid laskma vabalt oma turule teises liikmesriigis õiguspäraselt turustatud toote või lubama seal õiguspäraselt teenust osutaval isikul oma riigis osutada ajutiselt teenust isegi siis, kui sihtriigis kehtestatud nõuded tootele või teenusele on erinevad.
Praktikas toimib printsiip kõige paremini kaupade alal, kuna Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklid 28-30 ja sellest tulenevad Euroopa Kohtu lahendid reguleerivad seda täpsemalt kui teiste vabaduste all. Kõige selgemini on vastastikuse tunnustamise põhimõte lahti seletatud Euroopa Kohtu kohtulahendis Cassis de Dijon, mille järgi võivad liikmesriigid harmoneerimata aladel sätestada siseriiklikuid nõudeid, kuid peavad oma turule laskma teistes liikmesriikides kehtestatud nõuetele vastavad tooted isegi, kui nad ei vasta impordi sihtriigiks oleva liikmesriigi nõuetele.
Vastastikune tunnustamine hõlmab tooteid, mis on:
- teises liikmesriigis vabas ringluses;
- toodetud Euroopa majanduspiirkonnas (EL + Island, Liechtenstein, Norra).
Välja jäävad tooted, mis on:
- EL õigusega täielikult harmoneeritud;
- kolmandatest maadest imporditud.
Vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 30 on lubatud erandid, kui:
- need on õigustatud kõlbluse, avaliku korra või julgeoleku seisukohalt;
- inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitsmiseks;
- kunstilise, ajaloolise või arheoloogilise väärtusega rahvusliku rikkuse või tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks.
Erandite puhul tuleb siiski arvestada, et toodetele, mis vastavad samaväärsele kaitse tasemele, kuigi mitte täpselt samadele nõuetele, peab olema tagatud turulepääs.
Euroopa Komisjonis tegeleb vastastikuse tunnustamisega harmoneerimata aladel siseturu peadirektoraat, kust võib leida täiendavat lugemist nii vastastikuse tunnustamise põhimõtte kui ka EÜ asutamislepingu art 28-30 tõlgenduste kohta.
