Kaupade vaba liikumise põhimõtted Euroopa Liidus
Kaupade vaba liikumine on üks neljast vabast liikumisest, mis on Euroopa Liidu siseturu toimimise aluseks. Kaupade vaba liikumise põhimõtted on sätestatud Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklites 23-31.
Kaupade vaba liikumise põhimõtted on järgmised:
- Kaubandustõkete kaotamine liikmesriikide vahel. Kaubandustõkked võib jaotada kaheks: tariifsed piirangud ehk tollimaksud ja samaväärse toimega maksud ning koguseliste piirangud ja samaväärse toimega meetmed, sealhulgas tehnilised normid ja administratiivsed tõkked.
- Kaup = toodetud materiaalne objekt
- Kaubad, mis korra on juba õiguslikult sisenenud EL siseturule, võivad siseturul vabalt liikuda
Seega on liikmesriikide vahel keelatud ekspordi- ja impordi maksud ning kõik samaväärse toimega maksud, samuti kõik koguselised impordi- ja ekspordipiirangud ning samaväärsed meetmed. Põhimõtteliselt kõik kaubandusreeglid, mis takistavad kaupade vaba liikumist kaudselt või otseselt, tegelikult või potentsiaalselt on koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmed, seda on öelnud ka Euroopa Kohus oma kohtulahendis Dassonville (1974).
Kuna kõik alad ei ole Ühenduse tasemel täielikult reguleeritud (nn. harmoneerimata alad) ja seega ei ole liikmesriikide seadusandlused alati ühesed, on siseturu toimimise üheks eelduseks, et ühes liikmesriigis seaduslikult turule lastud tooteid saab vabalt müüa ja kasutada ka teistes liikmesriikides. Selline kohustus, mida tuntakse vastastikuse tunnustamise nime all, tuleneb tegelikult juba EÜ asutamislepingust ning mitmetest Euroopa Kohtu kohtulahenditest, millest peamine on Cassis de Dijon (1974)
Vastandina harmoneerimata aladele on kaupade vaba liikumise alal paljudes sektorites olemas Ühenduse tasemel regulatsioonid. Tulenevalt EÜ asutamislepingu artiklist 95 võib Ühendus võtta siseturu toimimise parandamiseks ühtlustatud seadusandlust, ehk direktiive, mille üldeesmärgid on kohustuslikud kõigile liikmesriikidele – liikmesriigid peavad põhimõtted üle võtma oma seadusse.
Harmoneeritud alade EL direktiivid võib jagada kaheks: aastatel 1970 kuni 1985 võeti nn. vana lähenemisviisi direktiive, milles olid väga detailsed nõudmised igale kaubale, mis kõik olid kohustuslikud. Alates 1985ndast aastast hakati võtma nn uue lähenemisviisi direktiive, mis sätestavad vaid üldised miinimumnõuded, nn olulised nõuded kaubagrupile, st ühe direktiiviga reguleeritakse võimalikult palju tooteid, kohustuslikud on vaid üldised ohutusnõuded ning tehnilised täpsustused antakse vabatahtlikes standardites .
Oluline on, et teatud aladel tohivad liikmesriigid kehtestada täiendavaid tingimusi, kuid kinni tuleb pidada vastastikuse tunnustamise põhimõttest ning kehtestatavatest tehnilistest normidest tuleb informeerida Euroopa Komisjoni ning teisi liikmesriike ning vajadusel ka Maailma Kaubandusorganisatsiooni. Nn tehnilistest normidest teavitamisprotseduur viivatab küll seadusandluse vastuvõtmise protseduure liikmesriikides, kuid tagab läbipaistvuse ettevõtjatele ning tagab põhjendamata kaubandustõkete mitte-kehtestamise liikmesriikide vahel.
Olulised viited
Euroopa Komisjoni siseturu peadirektoraat
Euroopa Komisjoni ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraat
Teavitamise andmebaas TRIS
