Juhan Partsi kõne Tallinna Ülikooli vabariigi aastapäeva aktusel

Austatud ametisolev rektor härra Rein Raud, austatud peagi ametisse astuv uus rektor härra Tiit Land, lugupeetav ülikooli akadeemiline pere, ülikooli külalised, daamid ja härrad

Ma tänan teid võimaluse eest sõna võtta Eesti Vabariigi sünnipäevale pühendatud aktusel.

Tallinna Ülikooli noor ja entusiastlik pere on mõneti meie riigi moodi – traditsioone ja tõsiseltvõetavust on kogunenud, kuid säilinud on ka nooruslik silmade sära ja otsiv, uudishimulik hing.

Homsel päeval 93 aastat tagasi avaldas Eestimaa Päästmise Komitee „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“. Lubage mul tsiteerida sellest dokumendist ühte lõiku:

„Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres!“

Ja me ehitasimegi,

ennast ja ka oma lähedasi säästmata. Sama kordus ka taasiseseisvumisel – rõhk oli tegudel, rääkimiseks oli aega vähem. Vahest oli mõni otsus liialt ennatlik ja vajanuks rohkem kaalumist, kuid kokkuvõttes suutsime oma positiivse kaine mõtlemise ja heas mõttes talupoegliku pragmaatilisusega luua taasühinenud Euroopa ühe eduloo, ehitades loetud aastatega varemetest uuesti üles iseseisva, demokraatliku, vaba riigi. Meie oma Eesti. Rahvuslik enesemääramine on iga rahva jaoks kõrgeim eneseteostus ja parim kaitse kestmiseks.

Täna, mil tähistame Eesti Vabariigi 93ndat sünnipäeva, võiks küsida, mille üle peaksime olema mures. Üha enam tundub, et meil jääb vajaka just  positiivsest kainusest. Ei keskenduta konstruktsioonidele, vundamendile, katusele, elukeskkonnale, vaid ilunikerdiste värvitoonile. Aga maja ei ole ju veel valmis! Meie Eesti ei ole kaugeltki valmis, et võiksime töötoad salongiõhtute vastu välja vahetada.

Tallinna Ülikooli sotsiaalteadlased tõid juba kümme  aastat tagasi massidesse termini „Kaks Eestit“, näidates Eesti rahva varalist lõhestumist. Ka täna näen ma kahte Eestit. Esimene koosneb nendest, kes räägivad suurtest ja kaugetest eesmärkidest – a la Eesti kui maailma keskpunkt – või hoopis  joonistavad tänasest päevast väga musta pildi – Eesti inimene on haige, lapsed näljas, poliitikud võõrandanud jne.

Teises Eestis on aga inimesed, kes näevad vaeva igapäevase eluoluga, jäädes siiski optimistlikuks ja nähes elus paljutki positiivset ja pingutamist väärivat: ettevõtjad, kes üritavad majanduskriisist väljudes töökohti luua; õpetajad, kes panustavad iga päev meie järeltulevate põlvede kasvatamisele-õpetamisele; kodanikeühenduste aktivistid; laulupeo korraldajad; insenerid, teadlased, emad ja –isad, reaalsed Eesti pered.

Viimase aastakümne jooksul on avaliku diskursuse järgi Eesti eesmärgiks olnud justkui liitumine NATO, Euroopa Liidu ja euro ühisraha tsooniga. Need nn eesmärgid on täna ka täidetud ning hetkel valitseb mõningane peataolek või rahulolematus. Kuid liitumine Euroopa Liiduga või euro kasutuselevõtt ei saa ju olla ühe riigi eesmärk, vaid eelkõige vahend liikumisel tulevikku. Kuid just usutavatest ja ka tajutavatest tulevikuhorisontidest ning perspektiivist on meil täna vajaka. Liig palju on müra.

Eesti vajab oma tegevuse mõtestamisel ja tuleviku seadmisel avaramat  pilku. Selle eelduseks on maailma mõistmine, millised siis ikkagi on järgmiste aastakümnete olulisemad geopoliitilised arengud maailmas? Millised muutused on objektiivsed ja me peame nendega lihtsalt arvestama, aga millised on sellised, mida saame mõjutada? Milline on selles situatsioonis meie riigi julgeolek? Millised on väikeste rahvaste šansid hakkama saada ja püsima jääda?

Alailma kuuleme, et Eesti peaks eesmärgiks võtma Põhjamaaks saamise. On kohatu rääkida, et Eesti justkui ei oleks Põhjamaa ning nõuda, et Eesti peaks olema kellegi teise sarnane – Eesti peab olema Eesti! Eesti riigi arengu võtmeküsimus on oma peaga mõtlemise võime, enesekindlus (aga mitte upsakus), realistlikkus ja suutlikkus olla ilma häbenemata tema ise. Kuidas jääda muutuvas maailmas iseendaks? See on küsimus, millele peame vastama, siht, mille peame seadma.

Tunnistagem ka teist reaalsust. Eesti rahvas on ikka tegelikult veel päris  vaene, kuid palju rikkam kui Vene ajal.

See ei ole etteheide, vaid asjaolu. Rahvas saab jõukaks põlvest põlve kapitali kasvatades ja peame endale tunnistama, et meie põlvkond peab hakkama saama võrdlemisi kitsastes oludes, pingutades oma laste ja lastelaste parema eluolu nimel. Järgmised aastakümned tuleb meil kõigil pingutada Eesti majanduse arengu, jõukama elujärje nimel.

Mulle tundub, et oleme unustamas et majandus tugineb vabale ettevõtlusele, ettevõtlus aga ettevõtlikele inimestele. On meil neid piisavalt? Peame me neist lugu? Näitame me seda välja? Kas järelkasvu jagub? Me vajame tunduvalt enam inimesi, kes suudavad võtta riske, mõista maailma majandust, rahvusvahelisi turge, olla tegijaks ühe tihenevas globaalses konkurentsis.

Ohumärk on leppida pooltõdedega, tabusid ei tohi olla. Eestis olla väga hea tasemega kõrgharidus. Kas olete nõus?

Küllap rabas meid kõiki positiivse šokina viimase PISA uuringu tulemus, mille järgi on Eesti õpilased ühed targemad Euroopas. See on kõva tunnustus ka Tallinna Ülikoolile – meie õpetajate taimelavale. Võime öelda, et põhi- ja keskharidus on meil heal tasemel, kuid kõrgkoolide osas valitseb Eestis ikka veel paras segadus ja on tõsised kõhklused kvaliteedis.

Pole kahtlust, et enam kui 30 kõrgkooli on Eesti jaoks liiga palju ning eriala valiku põhimõtted noorte seas on tihti ebareaalsed ja kantud väga lühikesest perspektiivist.

Ootame  Eesti ülikoolidelt, et igast ülikooli lõpetajast saaks hädavajalik ja asendamatu kivi meie rahvusriigi vundamenti. Ülikool ei tohi leppida vähemaga, kui et tema lõpetajad oleksid võimelised globaalselt kaubeldavatel erialadel konkureerima tipptasemel.

Rahvusvahelistumine peaks olema tunduvalt hoogsam, nähtavam ja tajutavam.

Olen kindel, et tasuta kõrghariduse idee aitab meie ülikoolide nö turgu korrastada ja haridusmaastikku tugevdada, kuid see pole loomulikult mingi imeravim iseenesest, vaid nõuab pingutusi kõikidelt osapooltelt.

Jah, riigile tähendab see selgemat eelarvelist prioriteeti ning kõrghariduse rahastamise kasvatamist. Ülikoolidele tähendab see, et õppekvaliteeti tuleb tõsta nii kooli kui ka üliõpilase aspektist. Tasuta kõrgharidus eeldab ka senisest märksa suuremat diskussiooni riikliku tellimuse sisu osas ning paremat tasakaalu üliõpilaste soovide ja ühiskonna pikaajaliste vajaduste vahel. Kuid samas tagab see, et noor, kellel on eeldusi kõrghariduse omandamiseks, saab õppida nii, et ta ei pea õppemaksu tasumiseks samal ajal tööl käima või oma vanemate pingelist pere-eelarvet lõhki ajama.

Riigi sünnipäeval tuleb ikka küsida: kas meid on piisavalt? Kuuleme, et valitsused ei tee seda või teist või et kõik tuleb sootuks ümber teha. Tuleb toetada rohkem või vähem või hoopis muudel alustel kui seni.

Kriitikat toidab saamatus luua paar tuhat head lasteaiakohta – ajal, kui meil on jõudu ehitada miljardilisi haiglakomplekse, teeristmikke, muuseume ja palju muud vajalikku. Aga asi pole ju rahas, vaid rahvuses.

Lahendusena näiks ühiskonda juurdumist vajav arusaam, siis hoiak ja siis väärtus, et igasse peresse peab sündima vähemalt kolm last.

Jah, seda selle kiuste, kus klassikaline pere on pideva löögi all, kus laps pole enam tulu nagu 20 sajandil, vaid kulu.

Mis see on, mis takistab igasse peresse kolme lapse sündi? Just sellele lahenduse leidmine on Eesti rahvuse  võtmeküsimus.

Võtame kokku: meil on olemas oma riik! See on suur rikkus.

Ikka kuuleme  kedagi küsimas, et kas me sellist Eestit tahtsime?

Tahaksin vastata, et rumal jutt suhu tagasi! Armastame seda riiki ja julgeme seda välja näidata.

Eestlased oskavad käituda kosmopoliidina, kuid on eeskätt rahvuslased. Kui keegi peaks otsustama, et kogu maailmas tuleb rahvuslus kaotada, siis olgu nii. Eesti teeb seda igatahes viimasena, kui üldse!

Soovin teile kõigile palju õnne Eesti Vabariigi 93. sünnipäeva puhul!

Elagu Eesti Vabariik!

23.02.2011.