Senine Eesti maksupoliitika on toetanud ettevõtete investeeringuid, välisinvesteeringute kaasamist ja ekspansiivset arengut, mis tugineb hinnaeelisele. | Mihkel Randrüüt, MKM T&I talituse juhataja
Maksukonkurents on aga tihenenud ning peame esitama endale ebameeldivaid küsimusi. Kuivõrd atraktiivne on praegu meie süsteem Läti 15% või Makedoonia 10% maksumääraga võrreldes? Miks Eesti kapitalil põhinev Alta Capital eelistab ennast registreerida Luksemburgis, samuti Eestis alguse saanud Skype? Miks on viimastel aastatel uute välisinvesteeringute maht kasvanud peamiselt reinvesteeritud tulu, mitte täiendava kapitali sissevoo arvel?
Eilse päeva investeeringud on tehtud kinnisvarasse ja masinatesse, kuid mitte inimestesse, teadmistepõhise majanduse kesksesse ressurssi. Praegune süsteem suunab investeerima põhivarasse, mille puhul kehtib atraktiivne reinvesteeritud maksu vabastus. Samal ajal on tööjõud maksustatud Põhjamaadega võrreldaval tasemel ning inimeste tasemeõppesse investeerimist käsitletakse erisoodustusena. Investeeringute struktuuris domineerivad sisetarbimisel põhinevad kinnisvara ja finantsvahendus.
Meie praegune majandus- ja maksumudel soosib ressursi-põhiseid investeeringuid ning kahjuks on Eesti tingimustes kiire kasvu võimalused selles osas ammendunud. Kui soovime valida edaspidist arengut võimaldava teadmistepõhise tee, peame vaatama maksustrateegiat laiemalt kui tulumaksumäära protsent või vana süsteemi iga hinna eest säilitamine.
Tuleb eristada
Strateegilised muutused looksid uusi võimalusi kohalikele ettevõtetele ning võimaldaksid tuua teadmistepõhiseid välisinvesteeringuid ja lõpuks ka rohkem maksutulu Eesti riigikassasse. Muutused peavad põhinema kolmel printsiibil.
Esiteks on teadmistepõhise majanduse loomiseks vaja toetada inimressurssi ja arendustegevusse investeerimist. Uusi suuremat lisandväärtust loovaid töökohti luua ja teadmistepõhistele investeeringutele atraktiivseks muutuda võimaldaksid teadus- ja arendustegevuste madalam maksustamine, sotsiaalmaksule piirmäära seadmine, intellektuaalomandilt saadud tulu madalam maksumäär, inimressursi arendamise erimaksude kaotamine.
Teiseks peame oma tegevustele seadma fookused, nagu on teinud Iirimaa, Luksemburg ja Singapur – riigid, mis olid veel 30–40 aastat tagasi vaesemad kui meie praegu. Maksuküsimuste rätsepatöö ning investeeringud haridusse on põhjus, miks need riigid on kas IT-suurfirmade platvormiks Euroopas, investeerimisfondide emamaaks või väravaks Kagu-Aasiasse. Fookuste seadmiseks on mitmeid võimalusi. Võime saada tarkvaraarendajate baasiks, maksustades tarkavaraarendustelt teenitava tulu 10% tulumaksumääraga. Ravimiarendusfirmade ja muusikatööstuse emamaaks saamise võimalus kerkiks, kui maksustaksime intellektuaalomandilt teenitava tulu 5%-ga.
Kolmandaks peame fookuste valikul eristuma, pakkudes teistmoodi lahendusi. Võimalusi pakub näiteks kõrgelt tasustatud finantsvahenduse töökohtade ligimeelitamine, võimaldades töötajate kasumijagamisskeemi, mis teeks Eestis kehtiva proportsionaalse tulumaksusüsteemi oluliselt atraktiivsemaks võrreldes Põhjamaades valitsevate kõrgete progressiivsete maksumääradega.
Eesti maksustrateegilised valikud on mitmekesisemad kui reinvesteeritud kasumi säilitamise võimalus või tulumaksumäära protsent. Aeg on arutada uut ja teadmistepõhises majanduses konkurentsieelist loovat maksustrateegiat.