90 aastat rahulepingu sõlmimisest Eesti ja Venemaa vahel

Ajaloolise ülevaate on koostanud Majandusajaloo Muuseumi teadur-varahoidja Leonid Gordejev.

90 aastat tagasi, 2. veebruaril 1920. aastal sõlmiti Tartus rahuleping Eesti Demokraatliku Vabariigi ja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi vahel (Tartu rahu).

Rahuläbirääkimiste läbiviimiseks olid Eesti Demokraatliku Vabariigi Valitsuse poolt volitatud: Asutava Kogu liikmed Jaan Poska, Ants Piip, Mait Püümann, Julius Seljamaa ja kindralstaabi kindralmajor Jaan Soots. Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu poolt olid volitatud: Ülevenemaalise Tööliste, Talupoegade, Punaväeliste ja Kasakate saadikute Nõukogu Täidesaatva Keskkomitee liige Adolf Joffe ja Riigikontrolli Rahvakomissariaadi Kolleegiumi liige Isidor Gukovski.

Alates 1914. aasta suvest oli Eesti kuni Tartu rahu sõlmimiseni olnud sõja olukorras, mis oli mõjunud laastavalt kogu rahvamajandusele ja toonud kaasa suuri inimkaotusi. Enne I Maailmasõda oli Eestis küllaltki arenenud tööstus ja põllumajandus. Peale rahulepingu sõlmimist sai taas alustada rahvamajanduse taastamist, mille eesmärgiks oli võimalikult kiiresti saavutada sõjaeelne tase. Juba 24. veebruaril 1918. aastal avaldas Eesti Päästekomitee päevakäsu, mis nägi ette riigiaparaadi väljaarendamist. Selle hulgas olid ka tänapäeva Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelkäijad nagu kaubandus-tööstusministeerium, toitlusministeerium, põllutöö-, teede- ja rahandusministeerium. Soodsalt mõjusid Eesti rahvamajanduse taastamisele ka Venemaa sõlmitud rahulepingud Rumeeniaga 05.-09.03.1918, Lätiga 11.08.1920, Leeduga 12.07.1920, Soomega 14.10.1920, Poolaga 18.03.1921 ja Türgiga 16.03.1921.

Need rahulepingud aitasid kindlustada sõjalis-poliitilis stabiilsust ja rahulikku rahvamajanduse arengut kogu Ida-Euroopa regioonis, seal hulgas ka Eestis. 

MAJANDUSMINISTEERIUMI LOOMINE JA ÜLESANDED.

Nagu oli juba öeldud, Vabariigi algaastatel, eriti enne Tartu lepingu sõlmimist, juhtisid majandust erinevad, tihti nime vahetavad ministeeriumid, mis küll lõpuks ühinesid majandusministeeriumiks.

Ajutisel Valitsusel oli riigiaparaadi kujundamisel suuri raskusi, sest puudus ettekujutus, millised peaksid olema riiklikud valitsusasutused ning kust leida riigivalitsemise kogemustega inimesi neid juhtima. Korralikult ministeeriumid tööle hakata ei saanudki, sest Eesti oli veel okupeeritud. Alles pärast Saksa sõjaväe lahkumist Eesti territooriumilt 1918. aasta novembris, said loodud ministeeriumid iseseisvalt tööle hakata.

Kaubandus-Tööstusministeeriumi struktuuri kuulusid: kantselei, tööstusosakond, kaubandusosakond, riigivaranduse osakond ja mereasjanduse osakond. Ministeeriumi juures olid Kütteainete Keskkomitee ja Riigi Kaubaagentuur.

Mereasjanduse osakond, mis hiljem nimetati Mereasjanduse Peavalitsuseks, viidi 1922. aasta keskel Teedeministeeriumi valitsemisalasse ning juulis 1923. aastal allutati Teedeministeeriumile ka Sadamatehased ja Siseteede uurimisbüroo. Riigivaranduse osakonna ülesandeks oli Vene ja Saksa okupatsioonivägedest järelejäänud varanduse väljaselgitamine, ülevõtmine ja mittevajaliku realiseerimine. Juulis 1923. aastal osutus võimalikuks riigivaranduse osakond likvideerida. Kütteainete Keskkomitee ja Riigi Kaubaagentuur alustasid tööd 1918. aastal ja lõpetasid 1925. aastal, Toitlusministeeriumi likvideerimise komisjon lõpetas tegevuse juba 1923. aastal. 1926. aastani kuulus tööstusosakonna alla ka mäeasjanduse jaoskond, mil see muudeti iseseisvaks mäeosakonnaks. Seega 1929. aasta alguses koosnes Kaubandus-Tööstusministeerium kaubandusosakonnast, tööstusosakonnast ja mäeosakonnast.

Rahandusministeeriumi struktuuri kuulusid algselt ministeeriumi kantselei ja neli allüksust: Riigikassa, Otsekoheste Maksude Peavalitsus, Aktsiisipeavalitsus ja Tollipeavalitsus. Ministeeriumi juures olid Tulumaksu Peakomitee, Otsekoheste Maksude Peakomitee ning hiljem ka Iseäraliste Kinnistusasjade Komitee ja Tollikomitee.

Aastatel 1921-1923 teostatud aktiivse majanduspoliitika tulemusena Eesti majandus tugevnes, kuid 1924. aastal alanud majanduskriis põhjustas elatustaseme languse. 1925. aasta veebruaris võeti vastu valitsemisasutuste korraldamise kaitse seadus, mis soodustas taas majanduse arengut.

Olulisemad ettevõtmised olid:

·         panganduse reorganiseerimine;

·         välislaenu seaduse vastuvõtmine (mais 1927), mis võimaldas võtta välisriikidelt laenu (seda saadi Inglismaalt, hiljem ka Rootsist);

·         rahareform (1928), mille tulemusena Eesti kroon muutus konverteeritavaks.

1928. aastal tabas Eestit ikaldus, Maailmas laienev Suur Depressioon mõjus ka Eestile. Üha enam kõlas hääli, et valitsus teeks ümberkorraldusi.

19. märtsil 1929. aastal võttis Riigikogu vastu Vabariigi Valitsuse ja ministeeriumide korraldamise seaduse (RT 1929, 23, art. 181-182), millega moodustati Majandusministeerium. Ühendministeeriumi ülesandeks sai riigi majapidamise üldjuhtimine, maksustamine ning krediidi ja raha liikumise, kindlustuse, krediidiasutuste tegevuse, kaubanduse, tööstuse ja mäeasjanduse korraldamine. Struktuuris olid ette nähtud Otsekoheste Maksude Valitsus, Aktsiisivalitsus, Tollivalitsus, Riigikassa, kaubandusosakond, tööstusosakond ja mäeosakond. Sellisena püsis ministeerium 1929. aasta lõpuni, kui seaduse järjekordse muutmisega moodustati Maksude Valitsus, rahandusosakond ja kaubandus-tööstusosakond. Väiksemaid ümberkorraldusi toimus ministeeriumi struktuuris aga pidevalt ja 1940. aastal olid Majandusministeeriumi ülesanded järgmised: riigi majanduse üldjuhtimine, maksustamine ning krediidi ja raha liikumise, kaubanduse, tööstuse, kindlustusasjanduse ja laevanduse korraldamine. Struktuuri kuulusid üldosakond, rahandusosakond (eelarve-, laenu- ja keskarvepidamise büroo), kaubandusosakond (kaubandusamet, proovikoda), tööstusosakond (tööstus-, mäe- ja patendiamet) ja maksude talitus (tolli-, aktsiisiasjade ja otsemaksude büroo). Ministeeriumi juures tegutsesid eraldi asutustena Krediidi- ja Kindlustusasutuste Inspektsioon, Maksupeakomitee, Tollikomitee, Eesti Rahvuslik Jõukomitee ja Loodusvarade Instituut.

Majandusministeerium tegutses 25. aprillini 1940. aastal, mil seoses nõukogude korra kehtestamisega ministeeriumid likvideeriti ja nende asemele moodustati rahvakomissariaadid.

TEEDEMINISTEERIUMI LOOMINE JA ÜLESANDED.

Eesti Vabariigi Teedeministeerium moodustati 11. novembril 1918 transpordi-, teede-, side- ja ehitusala korraldamiseks, sest oli vaja kiiresti tagada ühendusteed ja luua sidevõrk. Nende tööde juhtimiseks asutati Raudteevalitsus, Posti-, Telegraafi- ja Telefonivalitsus, Maanteede Valitsus ning Sisemiste Veeteede Valitsus. Esialgu olid Teedeministeeriumi pädevuses ka sadamate tegevuse korraldamine ja meresõiduga seotud küsimused, kuid Vabadussõja puhkedes läks see valdkond üle sõjaväevõimudele. Moodustati ka Tariifinõukogu, mis tegeles raudtee-, posti-, telegraafi- ja telefonitariifide ning sadamamaksudega.

Mais 1919 asutati Teedeministeeriumi juurde tehnikaosakond, mille ülesandeks sai raudtee-ehituskavade koostamine ja teesihtide rajamise korraldamine. 1922 võttis ministeerium oma edasise arengu põhimõtteks koondada kõik ühelaadsed teede-ehitusalased tehnilised asutused ministeeriumi juurde, et oleks võimalik nende tegevust paremini koordineerida. Maanteede korrashoid ja osaliselt ka ehitamine ning veeteede ja raudtee ekspluatatsiooni korraldamine anti aga maaomavalitsuse kätte.

Märtsis 1922 määras Vabariigi Valitsus Teedeministeeriumi valitsusalasse ka lennunduse, kuna eralennundus oli algusjärgus ja oli vaja luua eeltingimused lennuliinide võrgu laiendamiseks (1921-1922 oli Eestil lennuühendus Riia ja Stockholmiga). Maikuus toodi Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi alt Teedeministeeriumi haldusalasse Mereasjanduse Peavalitsus ja Laevasõiduamet koos oma ehitusprojektide ja eelarvega ning järelevalve uute sadamate ja veeteede ehitamise üle, samuti sadamamaksud, millega varem oli tegelnud Tariifinõukogu.

Siseministeeriumi alt toodi üle Ehituspeavalitsus. Juulis tegi Vabariigi Valitsus Teedeministeeriumile ülesandeks korraldada regulaarühendust linnade ja alevite vahelistel auto- ja bussiliinidel ning siseveeteedel. Aasta lõpul moodustati ministeeriumi juures inspektsiooniosakond. Inspektorite hooleks oli ministeeriumi valitsemisala majandus- ja tehniline järelevalve, neile anti ka allasutuste revideerimise õigus.

1923. aasta alguses, nagu varem oli nimetatud, toodi Teedeministeeriumi alluvusse varem Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi alla kuulunud Sadamatehased ja Sisevete Uurimisbüroo. Mais likvideeriti Maanteede Valitsus ning tema ülesannete täitmist jätkas Maanteede Inspektsioon.

Märtsis 1924 kolis teedeministeerium oma majja, mis paiknes Rahukohtu 1, seni oli kasutatud üüritud ruume. Uude majja kolisid keskasutus, tehnikaosakond ja Ehituspeavalitsus.

Suurema ümberkorraldusena ühendati 1924. aastal kõik kitsarööpmelised raudteed Pärnu-Tallinna Kitsarööpmelise Raudtee Valitsuse alla. 1926. aastal see likvideeriti ja kitsarööpmelised raudteed allutati Tallinnas asuvale Raudteevalitsusele.

Aastad 1934 ja 1935 olid Teedeministeeriumile ja tema allasutustele suurte reformide aeg. Neile reformidele pandi alus valitsemise korraldamise seaduse muutmise ja täiendamise dekreediga 25. aprillist 1934. Teedeministeeriumi peamisteks ülesanneteks jäid kavakindel teede väljaehitamine ning sidevõrgu ja lennujaamade arendamine, kuid selle kõrval ka ehitustegevuse ja avalike tööde korraldamine ning töökaitse ja sotsiaalkindlustuse järelevalve, millele pandi alus töötülide lahendamise seadusega.

1935. aastal kuulusid Teedeministeeriumi struktuuri järgmised allüksused: Ehitusjärelevalve Inspektuur, Lennuasjanduse Komitee, Maanteede Valitsus, Raudteevalitsus, Posti-, Telegraafi- ja Telefonivalitsus, Veeteede Valitsus, töökaitse ja sotsiaalkindlustuse osakond, avalikkude tööde osakond ja Riigi Ringhääling.

Uus, 1938. aastal vastu võetud valitsemise korraldamise seadus (RT 1938, 37, 332) jättis Teedeministeeriumi põhilised ülesanded samaks, kuid muutis taas tema struktuuri. Nüüd koosnes ministeerium järgmistest üksustest: ehitusosakond, Maanteede Talitus, Posti-, Telegraafi- ja Telefonitalitus, Veeteede Talitus, õhusõiduosakond ja üldosakond. Viimase kohustuste hulka kuulusid isikkoosseisu arvestus, majandusküsimused, asjaajamine, arvepidamine, varade ja kinnisvaraga seotud küsimused, eelarve, tariifid, juriidiline töö, arhiivi korraldamine ning seaduste ja määruste eelnõude koostamine. Ministeeriumi juures olid Tariifinõukogu, Liikluskomitee ja Liiklusnõukogu.

Märtsis 1929 Riigikogus vastu võetud Vabariigi Valitsuse ja ministeeriumide korraldamise seadus täpsustas ministeeriumide ülesandeid. Selle kohaselt oli Teedeministeeriumi ülesandeks teede- ja sideasjanduse ning avalike tööde korraldamine ja ehitustegevuse järelevalve. Nende kohustuste täitmiseks olid ministeeriumil Raudteevalitsus, Veeteede Valitsus, Posti-, Telegraafi- ja Telefonivalitsus ning maanteede ja ehituse osakond.

Eesti vabariigi Teedeministeerium lõpetas oma tegevuse 25. augustil 1940. aastal nõukogude korra kehtestamisega, ministeeriumite likvideerimisega ja nende asemele rahvakomissariaatide moodustamisega.

MAJANDUSE TAASTAMINE JA ARENG 1920-1940 

Viimastel rahuaastatel enne teist maailmasõda avaldati Eesti avalikkusele kokkuvõtlikke referaate majanduse ja kultuuri saavutustest, mis näitasid, et maailmas tunnustati Eestit kui majanduslikult tugevalt arenenud demokraatlikku Euroopa riiki.

Eesti iseseisvumine 1918. aastal ja järgnev Tartu Rahuleping 1920. aastal, lõid võimaluse majanduse ja kultuuri igakülgseks arenguks.

Eesti majanduselu ärkas kohe peale vabariigi loomist. Juba 24.02.1919 andis Ajutine Valitsus korralduse abistada Eesti Panga kaudu tööstusettevõtjaid ja kauplejaid algkapitaliga. Tekstiili-, metalli-, metsa-, toiduainetööstuse ja teiste tööstusharude arendamise kõrval taheti arendada ka sise- ja väliskaubandust ning veondust. Alates 1931. aastast stabiliseerus riigi energeetika juhtimine.

Eesti majanduselu kulges 1940. aastani järjekindlalt tõusujoones, ka 1923.-1924. ja 1932.-1933. aastate kriisiaegade raskustest saadi üle. Kõige kiiremini arenes tööstus. Kõrvuti eratööstusega kasvasid ka riigi kapitaliga rajatud ettevõtted (näiteks Kehra sulfaattselluloositehas). Väga tähtis oli põlevkivi- ja turbatööstuse laiendamine ning Aseris ja Sindis uute tellisetehaste rajamine. Laienes põllumajanduskaupade vahetus teiste riikidega. 1937. aastal korraldati ümber sealiha ja kanamunade väljavedu, rajades ühingud Eesti Lihaeksport ja Eesti Munaeksport.

Väga kiire majandusareng toimus aastail 1935-1936. Kuigi põllumajanduses neil aastail eriti rikkalikku saaki ei olnud, korvas selle tööstuse jõudus kasv.

Tööstus hakkas etendama rahvamajanduses põllumajanduse kõrval järjest tähtsamat rolli. Uus tööstusseadus (RT 1936, 30) andis suured õigused tööstuspoliitika juhtimiseks. Lisandus 42 uut tööstusettevõtet ja palju vanu ettevõtteid stabiliseeris oma seisundit investeerimise teel. Aastatel 1935-1936 tööstuse kogutoodang kasvas ning tööpuudust ei olnud.

Erilist tähelepanu pöörati oma loodusvarade kasutamisele. Näiteks haavikute rohkus lubas arendada tselluloositööstust. Suured turbavarud võimaldasid senisest enam kasutada turvast küttematerjalina.

Tellisetehaste toodangu kasvades hakati ehituses enam kasutama telliseid, mistõttu seal vähenes puidu osatähtsus. Jälgiti tarbepuidu (propsid, männi- ja haavapuit) ratsionaalset kasutamist, et saada nende välismaale müügist rohkem valuutat. Rajati sulfaattselluloosivabrikuid ning alustati ka põlevkivi- ja turbatööstuse arendamist. See nõudis elektritootmise suurendamist ja võimsamate jõumasinate kasutuselevõttu. Loodi Eesti Rahvuslik Jõukomitee.

Tööstus- ja põllumajandustoodangu kasv võimaldas suurendada Eesti toodete väljavedu. Alates 1935. aastast suurenesid enamiku väljaveetavate põllumajandussaaduste ja tööstuskaupade kogused ning saavutati suurem rahaline käive kui varasematel aastatel. Sellele aitas kaasa valitsuse hinnapoliitika, eelkõige kindlate väljaveohindade kehtestamine, samuti soodsate kaubalepingute sõlmimine välisfirmadega. 1935. aastatel kehtestati kindel hind kanamunadele, sealihale ja lihasaadustele. Selle tulemuseks oli ekspordi mahu kasv, näiteks munade eksport suurenes kahekordselt.

Uueks majandusharuks oli kujunemas turism. Seegi võimaldas suurendada majanduse sissetulekut. Sotsiaalministeeriumi juurde loodi Loodushoiu- ja Turismiinstituut, mis tegeles ka parkide korrastamisega, suvitus- ja ravikohtade väljaarendamisega ning kodukaunistusliikumise korraldamisega.

1930. aastatel oli tähtsaim ülesanne kindlustada majanduse arengu jätkumine, sellele vaatamata, et majanduskriisi tõttu ilmnesid negatiivsed suundumused. Majanduse stabiilsuse tagasid tööstuse ratsionaliseerimine, jõumajanduse arendamine, eelkõige laiaulatuslik elektrifitseerimine ning teedevõrgu korrastamine. Põllumajanduses pöörati tähelepanu tööde mehhaniseerimisele ja asundustegevusele. Assigneeringuid krediitideks suurendati 50% võrra, mis oli suureks abiks paljudele Eesti peredele, kes said igapäevast leiba oma väikestelt põldudelt. Alustati laiaulatuslikke maaparandustöid, et võtta kasutusele soostunud alad. Uudismaa harijaid oli 1936. aastaks registreeritud üle 13 000 perekonna.

1939. aastal tegi Vabariigi Valitsus oma 5 aasta tegevusest kokkuvõtteid, mis avaldati ka ajakirjanduses. Neile andsid piduliku värvingu kaks tähtsat sündmust – uue põhiseaduse jõustumine 1. jaanuaril 1938 ning 1938. aastal tähistatud Eesti Vabariigi 20. aastapäev. Seetõttu toodi esile olulisemad saavutused Eesti majanduse ja kultuuri ülesehitamisel. Konstateeriti, et juhtimises valitses kindel ja rahulik toonus, rahvamajandus arenes pikema aja peale koostatud kava kohaselt ning jätkus oskust ära kasutada maailma soodsat konjunktuuri enda kasuks.

Need aastad tähistasid suurt edasiminekut ka seadusandluse alal. Anti hulk uusi seadusi, mis käsitlesid riigi põhikorda, omavalitsusi, administratiivala, riigikaitset, heakorda, õppe- ja kasvatustööd, tervishoidu ja hoolekannet, töökaitset, sotsiaalkindlustust, liiklust ning loomulikult riigi majanduse kui terviku juhtimist.

Sõjaeelsed valitsused pöörasid palju tähelepanu kultuurile ja haridusele. Peale vastavate haridusalaste seaduste vastuvõtmist (aastatel 1925, 1937) loodi üldine kutseharidussüsteem, millest oli võimalik minna edasi gümnaasiumi ja ülikooli.

Tööd paremini organiseerides ning uut tehnoloogiat ja teaduse saavutusi rakendades, milleks oli loonud tingimused tehnikahariduse ja –teaduse ümberkorraldamine, õnnestus suurendada töö tootlikkust, millega saavutati Eesti loodusvarade ja energiaallikate maksimaalne kasutamine. Tööd alustasid Tallinna Tehnikaülikool ja Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Rahvuslik Jõukomitee, Loodusvarade Instituut ja Ratsionaliseerimise Komitee.

Eesti ühiskond organiseeriti kutsealade viisi, asutati Tööliskoda, Maatööliste ja Väikemaapidajate Koda, Õpetajate Koda, Eraettevõtete Ametnike Koda, Agronoomide Koda, Kodumajanduse Koda, Ühistegevuskoda jpt. See lõi suured võimalused nende alade kiiremaks arenguks ning kogu ühiskonna kaasahaaramiseks üldtähtsate küsimuste lahendamisele.

1938. aastal hakkas Eesti rahulikku majanduslikku ülesehitustööd häirima mure tuleviku pärast. 1939. aastal asus Vabariigi Valitsus looma nn kriisireservi. Majandusministeeriumi juurde asutati riiklik konjunktuurifond, mis tagaks tootmisele rasketel aegadel tekkivate suuremate konjunktuurimuutuste tasandamiseks katte. Üliõpilaste sõjaliseks ettevalmistamiseks loodi Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli juurde riigikaitseõpetuse institutsioon. 1939. aasta algul valmis riigi julgeoleku ning avaliku korra seaduse eelnõu, mis pidi seaduse kinnitamiseni andma kodanikele julgeolekutunde ning ära hoidma sisejulgeoleku ohustamise. Ühise kodukaitseteenistuse tagamiseks tugevdati Kaitseliitu abijõududega. Alates 1938. aastast tähtsustati noorsoo kasvatamist isamaalises vaimus.

Rahvusvahelise elu pingestudes töötati välja ja kinnitati riigikaitsemaksu seaduse eelnõu. Riigikaitsemaksu seadus võimaldas suurendada otsemakse ja aktsiise riigikaitse kasuks 10%. Kiiresti asuti ka riigikaitsefondi rajama.

Jätkus kirjanduse, kunsti ja teaduse areng. Sotsiaalprogramm tagas kindlustatuse vanaduse ja töövõimetuse korral.

1938. aasta septembris sõlmisid Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Itaalia nn Müncheni kokkuleppe, augustis järgnes Molotovi-Ribbentropi pakt. 1939. aasta 1. septembril puhkes Teine maailmasõda, mis jagas Euroopa ümber.

Eesti Vabariigi rahulik ülesehitustöö katkes 1940. aasta juunis, kui kehtestati nõukogude võim.

Majandusajaloo Muuseum

Tallinn, jaanuar 2010.a.