Maanteeameti juhataja Riho Sõrmus hoiab enese käes väärtuslikku dokumenti. Mahuka käsikirjalise töö rohelisel kaanel seisab: "Diplomiprojekt. Sild üle Suure väina." Projekti autoriks on Tallinna Tehnikumi õpilane Louis Treimann. Treimanni kirjatükk valmis aastal 1934.

Sõrmuse sõnutsi on Treimanni töös käsitletud probleemid ja ideed püsiühendusega seoses aktuaalsed ka praegu, seitsekümmend aastat hiljem.

Treimann tõi välja püsiühendusest tulenevad plussid - maa hinna tõusu, turismi ja Kuressaare sanatooriumite tähtsuse kasvu. Samuti arvestas ta sillamaksuga: "Kui arvata, et liiklemine kahekordistub ja võetav tollimaks oleks sama mis praegune laevasõidu tariif Virtsu Kuivastu liinil siis oleks aastane tulu tollidest ca 200 000 krooni."

Treimann kulutas Suurele väinale püsiühenduse projekteerimiseks koos arvutustega rohkem kui 300-lehekülge. Sõrmuse hinnangul oleks selle töö põhjal ka ehitusega reaalselt alustada saanud. "Siin on kõik arvutused sees - tammi graafiline arvestus, sisejõudude leidmine vastavalt silla rippuvale olukorrale," loetles Sõrmus, viidates kirjutise põhjalikkusele.

Treimanni töö esimest lehekülge kaunistab pilt teraskonstruktsioonidega sillast, mille alt sõidab läbi massiivne laev. Tegemist on Sõrmuse sõnul nn Ameerika tüüpi sillaga, mille keskmine ava tõstetakse mehaanilisel jõul üles. Sellist varianti praegu püsiühenduse puhul ei kaaluta. Olgu öeldud, et Treimanni nägemuses pidanuks Kessulaiu kaudu kulgeval sillal olema lisaks maanteele ka raudteerööpad.

Oma lõputöö teema olulisust põhjendas Treimann järgmiselt: "Silla ehitamisega teostub ainuke kindel ühendus saarte ja mandri vahel aasta läbi. /--/ Kuna jää olud väinas on võrdlemisi rasked, siis ka jäälõhkujate abi tarvitamine ei kindlusta katkestamatud liikumist aasta läbi. Selle peale vaatamata ületab väina aasta jooksul 15 000 reisijat koos pagasiga ja pääle selle 50 tonni kaupa."

Silla trassivariandi valikul pidas Treimann muuhulgas oluliseks võimalikult madala ja sirge sihi leidmist.

Treimann koostas oma töös ka projekti detailse eelarve. Silla ehitamisele kulunuks tema arvutuste kohaselt "ümarguselt 17,3 miljonit krooni". Kõige suuremad summad läinuks silla sammaste, terasest peakandjate ja sõidutee katte peale - kokku ca 10 miljonit krooni.

Olgu mainitud, et Treimann pidas püsiühenduse rajamist selle maksumuse tõttu utoopiliseks ideeks. "Käesolev projekt oli ainult näiteks et sarnase silla ehitamine tehniliselt võimalik on," kirjutas noormees oma diplomitöö lõppsõnas.

Treimanni töö leiab ilmselt koha suvel avatavas Eesti teedemuuseumis.

Kasutatud allikate loetelu:
Treimann, L. (1934) Sild üle Suure väina. Diplomiprojekt. Tallinna Tehnikum, 1934.