Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO - International Labour Organization) kuulub nö ÜRO perekonda ja asutati 1919. aastal. Juured ulatuvad veelgi kaugemale - 1901. aastasse, mil Baselis alustas tegevust Rahvusvaheline Tööõiguse Assotsiatsioon (International Association for Labour Legislation), mille ideed hiljem ILO-sse üle kandusid. ILO loomise tingisid kolm tähtsat aspekti:
- inimlik, sest töötajate olukord eelmise sajandi alguses oli kehv;
- poliitiline, sest suurenenud töötajate hulk ja nende olukord võisid põhjustada sotsiaalseid rahutusi;
- majanduslik, sest kui sotsiaalreformi rakendavad üksikud riigid ja ettevõtted, satuksid nad teistega võrreldes ebavõrdsesse olukorda seoses sotsiaalreformi otsese mõjuga tootmiskuludele.
ILO tööpõhimõtteks on kolmepoolsus - koostöö valitsuse, tööandjate ja töötajate organisatsioonide vahel. Selle tähtsaim organ on Rahvusvaheline Töökonverents, mis koguneb igal aastal ja kinnitab rahvusvahelised tööstandardid: konventsioonid ja soovitused. Töökonverents valib ka täidesaatva organi - Haldusnõukogu. Alaline tööorgan, Rahvusvaheline Tööbüroo asub Genfis ja selle teenistuses on ligikaudu 1900 ametnikku ja 600 eksperti.
Praegu kuulub ILO-sse 177 riiki, nende hulgas ka Eesti Vabariik alates 1921. aastast ja täieõigusliku liikmena taas 13. jaanuarist 1992.
Tänaseks on ILO-l 185 konventsiooni ja 194 soovitust. Konventsioone ratifitseeritakse ja need sätestavad minimaalsed nõuded, mida tuleb peale ratifitseerimist täita. Soovitusi aga arvestatakse riigi seadusandlike aktide koostamisel.
Eesti on ratifitseerinud 32 ILO konventsiooni, neist 21 aastatel 1922-1938 ja 11 aastatel 1993-2002. Liikmeksolekuga seotud kohustuste täitmiseks moodustati 1992. aastal kolmepoolne Eesti ILO nõukogu, mille ülesandeks on hinnata Riigikogule esitatavaid konventsioone ning osaleda ILO-le esitatavate aruannete koostamises. Nõukogu tehniline teenindamine, sotsiaalpartnerite informeerimine jne oli Sotsiaalministeeriumi töösuhete büroo ülesanne. See büroo (algselt ILO büroo) moodustati 1994. aastal, kuid Sotsiaalministeeriumi siseste ümberkorralduste tõttu nimetatud bürood 2004. aastast enam ei eksisteeri.
Meremeeste elamistingimuste, töötingimuste ja palgatingimuste miinimumnõudeid sätestavaid konventsioone on ILO-l 41, lisaks sellele 5 kalandusega seotud konventsiooni ja 2 dokitöö(tajate) konventsiooni. Merendusega seotud soovitusi on 32.
Eesti on ühinenud 9 ILO merekonventsiooniga, neist kaheksaga aastatel 1922-1938 ja ühega aastal 1996. Meie valitsuse poolt aastal 2000 heakskiidetud "Laevanduspoliitika 2000-2004" arengukavas on ILO merekonventsioonidest märgitud järgmist:
Lisaks kavandatakse tähtsamate Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonidega ühinemist. Need on järgmised:
nr 68 laevameeskondade toitlustamise kohta
nr 73 meremeeste meditsiinilise kontrolli kohta
nr 92 laevameeskonna ruumidest
nr 179 meremeeste värbamise ja ametisse määramise kohta
nr 180 töötundide arvestusest merel
nr 147 rahvusvaheline kaubalaevade miinimumtingimusi käsitlev konventsioon
nr 166 meremeeste tagasipöördumisest kodumaale
Märgitakse ka, et kui ILO - IMO ühiskomisjon teeb otsuse uue üldise merekonventsiooni väljatöötamise kohta, siis eel nimetatud konventsioonidega ühinemist ei toimu. Siinkohal tulebki möönda, et ILO merekonventsioonidel on tänapäeval üks suur puudus - paljud neist on moraalselt vananenud, sest esimesed merendusalased konventsioonid pärinevad aastast 1920. ILO andmed ütlevad, et 14 merekonventsiooni on iganenud ja 10 vajavad hoolikat läbivaatamist. Kalandusega seotud 5 konventsioonist on üks vananenud ja kolm vajavad läbivaatamist. Nii jõudiski ILO aastal 2001 ambitsioonika järelduseni, et olemasolevate konventsioonide põhjal tuleb välja töötada kaasaegne ühtne merendusalane raamkonventsioon, asendamaks seniseid merekonventsioone.
2001. aasta detsembris toimus esimene kolmepoolse töögrupi (laevaomanikud, meremeeste ametiühingud, valitsuste esindajad) kohtumine uue ILO raamkonventsiooni väljatöötamiseks. See peaks vastu võetama hiljemalt 2005. aasta septembris. Suuri vaidlusi tekitas uue raamkonventsiooni ülesehitus ning küsimus, kas riigid peaksid uue konventsiooni vastuvõtmiseni ühinema praegu kehtivate ehk vanade konventsioonidega. ILO soovitus oli ühineda ka vanade konventsioonidega välja arvatud nendega, mis on ka ILO poolt tunnistatud aegunuteks.
Paljud osalejad kinnitasid, et vähemalt uue raamkonventsiooni projekti saamiseni jäädakse äraootavale seisukohale. Teatud määral tõmmati piirjoon 1985. aasta kohale, öeldes, et enamik varem vastu võetud konventsioonidest tuleb arutelust täiesti kõrvale jätta (peale 1985. aastat on vastu võetud vaid 8 merekonventsiooni). Uue raamkonventsiooni kohta märgiti, et see peab olema võimalikult lihtne, arusaadav ja paindlik, et võimalikult suur arv riike sellega ühineks. Praegustele ILO konventsioonidele heideti ette nende liigset tehnilisust ja nende ratifitseerimise keerukust..
Aastaks 2004 oli toimunud 4 töögrupi kohtumist ja 2 alatöögrupi koosolekut. Kui esimesel ja ka teisel kohtumisel räägiti vaid põhimõtetest ja töö lõpptulemusest polnud täpsemat ettekujutust, siis 2003. aastal oli olemas juba esimene kavand tulevasest raamkonventsioonist. Sisuliselt oli kokku kirjutatud kõik vähegi ajakohased sätted olemasolevatest konventsioonidest.
2004. aasta jaanuaris oli raamkonventsiooni kavand võtnud juba konkreetse vormi, koosnedes 5 jaost (miinimumnõuded meremeestele laeval töötamiseks, töösuhte tingimused, meremeeste olmetingimused, sotsiaalkindlustus, konventsiooni täitmine ja jõustamine), kusjuures igas jaos leiduvad kohustuslikud sätted, samuti soovitused nende sätete paremaks rakendamiseks.
Probleemseim koht riikidele, sealhulgas Eestile on sotsiaalkindlustuse küsimus. Eesti näiteks ei ole seni ratifitseerinud meremeeste ravikindlustuse konventsioone. Paraku ei jõutud ka viimasel kohtumisel kokkuleppele, kas sotsiaalkindlustuse küsimus peaks kuuluma ainult riigi kompetentsi või ainult tööandja (reederi) pädevusse. Samuti tekitab vaidlusi küsimus, kas meremees peaks olema kindlustatud oma elukohariigis või riigis, kelle lipu all tema laev sõidab. Palju tekitab muret kontroll või pigemini selle puudumine meremehi vahendavate firmade tegevuse üle, kuna see valdkond on väga üleilmastunud.
Laevaomanikele tekitab peavalu, et olemasolevatel laevadel ei ole juba ehituslikult ega ka majanduslikult võimalik tagada nõudeid, mida uus konventsioon meremeeste elutingimustele ette näeb. Seetõttu tehti ettepanek võtta kasutusele nn "grandfather`s clause", mis peaks olemasolevatele laevadele lubama rakendada leebemaid nõudeid. Riikide seisukohalt on kõige olulisem kontrollfunktsioonide jaotumine, et oleks selge mida kontrollib sadamariik, mida lipuriik ja mida tööjõuriik.
Juulikuus peaks valmis saama raamkonventsiooni kolmas variant, kus on arvestatud viimasel kohtumisel esitatud märkusi ning käesoleva aasta septembris oodatakse kolmepoolset konverentsi, kus hääletatakse selgeks vaidlusalused sätted. 2005. aasta septembris peaks uus raamkonventsioon vastu võetama.
Juba mitu aastat on päevakorras olnud Eesti saamine Pariisi memorandumi (lühidalt Pariisi MoU - riikliku sadamakontrolli organisatsioon) täisliikmeks. 2001. aasta maist on Eesti olnud Pariisi MoU assotsieerunud liige. Täisliikmeks saamiseks peab riik ühinema ILO konventsiooniga nr 147 "Kaubanduslikku meresõitu teostavate laevade miinimumnõuded" ja selle 1996. aasta protokolliga.
Pariisi MoU eesmärgiks on elimineerida laevad, mis ei vasta rahvusvahelistele ohutus- ega keskkonnanõuetele ning mille meeskondadele ei ole tagatud ILO konventsioonis 147 sätestatud elamis- ja töötingimused. Täisliikme staatust loetakse omamoodi kvaliteedinäitajaks, mis tõendab, et riigi laevu kontrollivad kvalifitseeritud laevakontrolliinspektorid ja selle riigi lipu all sõitvad laevad ei ole "mustas nimekirjas".
Konventsiooni 147 peetakse ILO kõige tähtsamaks ja ajakohasemaks merenduskonventsiooniks, hoolimata tema jäämisest alla 1985. aasta piiri. Küll aga on osa konventsiooni nr 147 lisadest tunnistatud ILO poolt vananenuteks.
Konventsiooni 147 kohaldatakse kõikide kauba- või reisijateveo merelaevadele, välja arvatud väikelaevad, purjelaevad ja naftaplatvormid. 1996. aasta protokoll täiendab konventsiooni 147 lisa.
Konventsiooni lisas toodud konventsioonidest on Eesti tänaseks ratifitseerinud:
Nr 7 - "Minimaalsest vanusest merel töötamisel" (ratifitseeritud 1922)
Nr 22 - "Meremeeste töölepingutest" (1929)
Nr 23 - "Meremeeste repatrieerimisest" (1928)
Nr 53 - "Kaubalaevade juhtkonna kvalifikatsioonitunnistustest" (1938)
Nr 87 - "Ühinemisõigusest ja organiseerumisõiguse kaitsest" (1994)
Nr 98 - "Organiseerumisõigusest ja kollektiivse läbirääkimisõiguse kaitsest" (1994).
Ratifitseerimata on meremeeste ravikindlustust (nr 55, nr 56, nr 130), arstliku kontrolli (nr 73), tööõnnetuste ennetamist (nr 134), elutingimusi (nr 92) ja toitlustamist (nr 92) käsitlevad konventsioonid.
Kokkuvõttes aga tegutsetakse selle nimel, et Eesti suudaks ratifitseerida ja täita lisaks olemasolevatele konventsioonidele ka uut ILO raamkonventsiooni ning selle eest suur tänu Eesti Laevaomanike Liidu, Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühingu ja Sotsiaalministeeriumi esindajatele.