Lennuasjandus 1918-1940

Maanteede ja ehitusosakonna juhtimise alla kuulus aastatel 1918–1934 ka eralennuasjanduse ala. Peamisteks lennundusalasteks ülesanneteks olid osakonnal lennuliinide võrgu loomine ning siseliinide kui ka eraalgatusliku spordilennunduse arengu suunamine. 1921/1922. aastail oli lennuühendus ainult Riia ja Stockholmiga, 1933. aastast ka Varssavi, Berliini, Leningradi ja Helsingiga.

Eesti lenduritele oli välja antud 1921. kuni 1934. aastani 3 lenduri kutsetunnistust (välismaiste lendurite tunnistusi tunnustati 103 juhul). Eestis oli ehitatud 6 reisilennukit, loodud uue tehnoloogiaga lennuvaatluspunktid ja lennuväljade võrk (Tallinna lennujaama jaoks oli ka võõrandatud maa-ala). Kehtima hakkasid õhusõidu seadus, erasõidu järelevalve määrus, lennuki markide ja lennuasjanduse arendamise määrus, lennujaamade erieelarvele viimise seadus. Sellega oli 1931. aastal ette nähtud summad lennuväljade ehitamiseks Tallinnas, Viljandis, Türil, Pärnus ja Kuressaares. Lennuühendused Helsingi, Riia, Leningradi Stockholmi ja Varssaviga toimusid välismaiste lennuühingute ja EV Teedeministeeriumiga sõlmitud lepingute alusel. 1934. aastal kasutas lennuliine juba 7365 reisijat.

1923–1934. aastani anti lennuliinide korraldamiseks 160 tuhat krooni toetust, sealhulgas Eesti aktsiaseltsile “Aeronaut” 150 tuhat krooni. Riigivanema 1934. aasta dekreediga nähti ette lennujaamade ehitamine ja sisseseade soetamine, nagu lennujulgeoleku seadiste, raadiojaamade ja meteoroloogia vaatluspunktide tööle rakendamine. Tallinna lennujaama ehitamiseks oli ettenähtud riigi toetusena 44,8 tuhat krooni, eralennuorganisatsioonidele 15 tuhat krooni. Teiste lennujaamade ehitamiseks tol ajal toetust ei antud. Erilist tähelepanu pöörati Tallinna lennujaamas õhusõidu raadiojaama ja raadiopeilingujaama väljaehitamisele koos saatejaama teenistuslauaga. Saatejaama teenindati automaatselt lennujaama peilinguhoonest. Samuti ehitati lennukite angaar ja uus lennusild, mis võimaldas korraga 3 lennuki juurdepääsu sillale. Sillale ehitati uus nägus paviljon, kus viidi läbi tolli- ja passikontroll välismaale reisijatele. Vaatamata tehtud töödele ei rahuldanud Tallinna lennujaam kõiki lennutegevuse nõudeid. 1935. aastal töötati välja uus lennujaama projekt (koos teenindushoone projektiga) ja tehti ümbruskonna täpsed kaardid vastavalt rahvusvahelistele nõuetele.

Aastatel 1934–1935 tegeldi ka spordilennundusega, ehitati 5 lennukit, neist registreeriti 4.

Lennujulgeoleku nõuded olid aluseks Lennuasjanduse inspektuuri loomiseks 1936/37. aastal, mille põhiülesandeks oli eralennuasjanduse areng, lennuteenistuse väljaõpe, lennukite (õhusõidukite) tehniline järelevalve, normide, määruste ja eeskirjade väljatöötamine. Riigivanema dekreediga jõustus ka õhusõiduseadus. Koostati Eesti oludele vastav Aeroklubi põhikiri.

Inspektuuri töö paremaks korraldamiseks moodustati: lennujaamade osakond ning lennujulgeoleku ja õhusõiduala osakond. Kõik erinevatele ühingutele kuuluvad lennukid ja nende varustus koondati Lennuasjanduse inspektuuri valdusesse. Korraldati uute lendurite väljaõpet, võimaldades riigikaitse huvides vajalikku treeningut ka eralendureile. Inspektuuri loomisega hakati kindla kava järgi finantseerima lennuasjanduse arendamist. Korraline eelarve sisaldas summad Tallinna-Ülemiste lennujaama täiendava sisseseade muretsemiseks, jaamaruumide korrashoiuks ja meteoteenistuseks. Peale selle oli veel erakorraline eelarve Teedeministeeriumi avalikkude tööde osakonna kaudu, kust finantseeriti Ülemiste lennuvälja stardi- ja maandumisradade ehitamist, kõrgepingeliini käikulaskmist, ning veevarustuse ja kanalisatsiooniseadmete ehitamist. Erilist tähelepanu pöörati lennujulgeoleku teenistusele. Tallinna-Ülemiste lennujaama meteopunkt varustati kõrgustuulte vaatlusvahendite ja teiste mõõteriistadega. Lennujaamade võrgu laiendamiseks koostati projektid Pärnu, Narva ja Kuressaare lennujaamade ehitamiseks. Välja valiti lennuvälja asukohad ka Paides, Viljandis, Tartus ja Haapsalus. Tallinna Ülemiste lennujaama ehitati angaar, tiibhoone juurdeehitus, vee- ja elektrivarustus oli valminud enam-vähem 1937. aastaks, kuid kasutada sai neid piiratud ulatuses.

Aastatel 1936/37 toimus lennuühendus Tallinn–Helsingi–Stockholmi liinidel vesilennukitega, alates märtsist 1937 maalennukitega. 1936. aastal sooritati maalennukitega ainult mõned katselennud Tallinn–Riia–Varssavi , Tallinn–Riia–Berliin ja Tallinn–Leningrad liinil. Praktiliselt oli sel perioodil Eestil lennuühendus Helsingi, Stockholmi, Leningradi, Riia, Berliini ja Varssaviga, mida ekspluateerisid välismaised lennuühingud teedeministeeriumiga sõlmitud lepingute alusel. Kasutati Soome O/Ü “Aero”, Rootsi A.B. “Aerotransport”, Poola “Lot” ja saksa-vene “Deruluft” teenust.

1938. aasta märtsis, seoses avalikkude tööde osakonna likvideerimisega lisandus inspektuuri valdkonna senistele põhiülesannetele (eralennuasjanduse areng, lennujaamade- ja lennujulgeolekuvõrgu, lennuteenistuse väljaõpe, normide, määruste ja eeskirjade väljatöötamine jne.) Tallinna-Ülemiste lennujaama ehitustööde korraldamine. Teiste linnade, nagu Pärnu ja Narva lennujaama ehitustöid teostasid vastavad linnavalitsused inspektuuri otsesel juhtimisel. Samal aastal ühines Eesti Rahvusvahelise õhusõidu korraldamise konventsiooniga (C.I.N.A-ga–13.10.1919. aastast). See tõi muudatused varem Rootsi, Soome ja Saksamaaga sõlmitud konventsioonides. Muudatused toimusid ka välismaistes lennuühingutes, näit. likvideeriti “Deruluft”, mille asemele loodi  Saksa A/S “Deutsche Lufthansa” jm. Alates 1938. aastast toimus lennuühendus aastaringi, varem peamiselt suvel, talvel toimusid ainult üksikud reisid.

Viimaste aastate jooksul suurenes veidi eralennukite arv. Üks ehitati Tallinna lennujaama remonditöökojas (ÕGL–2), teine osteti Saksamaalt (Fi 5 R) ja kolmas, 2 mootoriga 4-istmeline ametilennuk (Monospar De Luxe) osteti Inglismaalt. Inspektuuri järelevalve all oli kokku 11 mootorlennukit. Neid remonditi ka Tallinna lennujaama remonditöökojas. Teedeministeeriumi poolt viidi läbi sportlendurite kutseoskuste kursused ja katsed. Katsed sooritas 1937/38. aastal 10 inimest. 1938. aasta lõpuks omasid kutsetunnistusi ja lennulubasid ligi 90 inimest. Inspektuuri järelevalve all oli ka 22 purilennukit. Sama aasta sügisel oli loodud Eesti Aeroklubi ja tema kasutusse anti kõik eralennundust arendanud organisatsioonide likvideerimisel järelejäänud varad ja lennukid.

Lennuasjanduse haru arendamisega Eestis muudeti Valitsemise korralduse seadusega Lennuasjanduse inspektuur (töötas osakonna õigustes) alates 21.04. 1938. aastast õhusõiduosakonnaks. Ülesanneteks jäid eralennuasjanduse arendamise tööd ning peamiselt lennujaamade ja -väljade ehitamine ja ekspluateerimine, lennu julgeolekuteenistus ja õhusõidu korraldamine ning selle tehniline järelevalve. Tähtsamaks tööks sai lennuaktsiaseltsi “Ago” asutamine. See oli tõsine samm selle ala tuleviku arendamiseks. Uue osakonna järelevalve all ja Eesti Aeroklubi korraldusel hakkas arenema  sportlik lendamine koos sõjaväe reservlendurite treeninguga.

Kehtima hakkasid Teedeministri poolt välja antud “Õhusõidumäärus” (RT 1938, 93, 814) ja “Õhusõidukite registreerimise määrus” (RT 1939,12,88), kuhu olid lisatud õhusõidukite (lennukite) ehitamise ja remontimise järelevalve- ning tehnilised eeskirjad. Hakkas ilmuma perioodiline bülletään “Õhusõidu teated”. Balti riikide reisilennu tegevuse ühtlustamiseks ja koostöö taastamiseks viidi detsembris 1938 läbi Balti riikide eralennuasjanduse konverents.

Alates aastatest 1938/39 pöörati tõsist tähelepanu lennuasjanduse arendamise finantseerimise küsimustele ja seda peamiselt nii lennujaamade ja -väljade (eriti Tallinn, Pärnu, Narva) ehituste lõpetamiseks kui ka lennujulgeoleku teenistuse korraldamiseks, uute lennuväljade masinapargi täiendamiseks jne.

1940. aastaks oli Eestil juba regulaarne lennuühendus Helsingi, Stockholmi, Riia, Berliini ja  Varssaviga. Tallinn–Helsingi–Stockholmi liini ekspluateerisid Soome A/Ü “Aero” ja Rootsi a/s “Aerotransport”, Helsingi–Tallinn–Riia–Varssavi liini Poola “Lot” ning Helsingi–Tallinn–Riia–Kaunas–Köningsberg–Danzig–Berliin liini Saksa a/s “Deutsche Lufthansa”. Aastas kasutas lennureise ligi 16 tuhat reisijat.

Teedeministeeriumi järelevalve all oli 11 mootorlennukit, neist kuulusid osakonnale 2, Eesti aeroklubile 7 ja eraisikutele 2. Purilennukeid oli osakonna järelevalve all 14. Lennulubasid oli väljaantud 107 lendurile.

Õhusõiduosakond likvideeriti 1940. aastal. Selle asemel hakkas tööle Eesti Tsiviillennunduse tootmiskoondis, alates 1944. aastast NSVL Rahvakomissaride Nõukogu juures Tsiviilõhulaevastiku Peavalitsuse Eesti Üksik lennusalk.

Majandusministeeriumi ning Teede- ja Sideministeeriumi ühendamisel loodud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi struktuurist nähtub, et see kattub teatud määral ennesõjaaegsete nimetatud ministeeriumide struktuuriga. Näiteks uuel ministeeriumil on lennundus- ja merendusosakond, mis enne sõda kandis nimetust lennuasjanduse ja veeteedevalitsus. Praegu on teede- ja raudteeosakond, varem oli maanteede valitsus ja raudteevalitsus. Sideosakond kandis nimetust posti-, telegraafi-ja telefonivalitsus, ehitus- ja elamuosakond oli lihtsalt ehitusosakond. Kaubandusosakond ja tööstusosakond olid ja on ka praegu. Tollastes ministeeriumides toimus samuti pidev ümberstruktureerimine, mistõttu osakondade nimetused ja tööülesanded alatihti muutusid.

Kindlasti ei saa võrrelda eelmisel sajandil ministeeriumi eesseisvaid ülesandeid tänastega, kuid nendega tutvumine võib pakkuda asjaomastele isikutele ja ajaloohuvilistele teatud huvi. Majandusajaloo muuseum on võtnud sihiks uurida eelkäijate tegevust aastatel 1918 – 1940 ja tuua see tänase ministeeriumi töötajate ette ministeeriumi koduleheküljel.

Majandusajaloo muuseumi teadur, varahoidja

Leonid Gordejev