A A A

Teisipäev, 7. veebruar 2012 16:33

EST ENG

Siseturu probleemide lahendamise koostöövõrgustik SOLVIT

Prindi

Euroopa Ühenduse eesmärgid energeetika valdkonnas

Euroopa Ühenduse asutamisleping ei sisalda otseselt energeetika valdkonda reguleerivaid sätteid. Ühenduse eesmärkide saavutamiseks energeetika valdkonna tegevuste määratlemisel lähtutakse asutamislepingu põhimõtetest ja poliitikatest. Valdkondlikele tegevustele kohaldatakse muuhulgas nii kaupade vaba liikumise kui ka konkurentsi, maksustamise ja seaduste ühtlustamise sätteid. Energeetika valdkonna tegevused peavad arvestama ka ühenduse keskkonnapoliitilisi eesmärke ning tarbijakaitsenõudeid ja ka vastupidi.

Euroopa Ühenduse seadusandlus energeetika valdkonnas on lihtsama käsitlemise eesmärkidel jaotatud kuue  alavaldkonna vahel:

  • Üldised põhimõtted ja programmid - Üldine: alavaldkonnas käsitletakse Energia Hartaga seonduvaid küsimusi, samuti leiavad käsitlemist ühenduse erinevate institutsioonide otsused ja määrused erinevate programmide, komiteede, riikide ja ka ettevõtete kohta- Energia ratsionaalne kasutamine ja energiasääst
  • Kivisüsi- Söetööstuse toetamine- Konkurents: tariifid ja muud müügitingimused- Kivisöe produktid- Muud söetööstust puudutavad küsimused
  • Elekter
  • Tuumaenergia- Kütuse toore ja materjalid- Elektrijaamad ja ühisettevõtted- Ettevaatusabinõud- Tuumaenergia alased teadusuuringud- Muud tuumaenergiat puudutavad küsimused 
  • Vedelkütus ja maagaas- Toore ja materjalid ning varud- Ühendusesisene kauplemine- Muud vedelkütuseid ja maagaasi puudutavad küsimused 
  • Muud energiaallikad: selle alavaldkonna all käsitletakse teiste energiaallikatega (väljaarvatud kivisüsi, tuumakütus, maagaas ja vedelkütused) seonduvaid teemasid.

Energeetika valdkonna strateegilised eesmärgid on järgmised:

  • energiaga varustamise kindluse tagamine ühendusevälise sõltuvuse suurenemise tingimustes;
  • Euroopa tööstuse konkurentsivõime parandamine suurema energiaturgude integratsiooni kaudu;
  • säästva arengu põhimõtetele vastava energiapoliitika elluviimine  mõistlikuma energiakasutuse ja taastuvate energiaallikate laialdasema kasutamise kaudu;
  • valdkonna teadusuuringute ja tehnoloogiate arendamine.

2000.a novembris avaldatud energia varustuskindluse roheline raamat nimetab ühenduse energiapoliitika prioriteedina kõigi tarbijate varustuskindluse tagamist mõistlike hindadega, arvestades keskkonda ja arendades tervet konkurentsi Euroopa energiaturul.

1997.a alla kirjutatud Kyoto protokoll näitab samuti selgelt säästva arengu ja keskkonna dimensiooni tähtsust energiapoliitikas.

Ühenduse vedelkütuse ja gaasiga varustuse väga tugev sõltuvus ühendusevälistest allikatest kujutab riski liikmesriikide majandusele. Enam kui 70% tarbitud vedelkütusest on imporditud ning prognoosid näitavad, et sõltuvus impordist võib 2020. aastaks tõusta kuni 90%-ni. Sellest lähtuvalt peetakse vajalikuks rakendada meetmeid, mis kindlustaks liikmesriigid katkematu energiavarustusega ka ühenduseväliste varustusraskuste korral. Kehtivate direktiivide kohaselt peab igas liikmesriigis olema moodustatud vedelkütuse miinimumvaru, mis vastab vähemalt 90 päeva keskmisele sisetarbimisele eelmisel kalendriaastal. Samuti peavad liikmesriigid võtma kasutusele meetmed tagamaks efektiivsem gaasiga varustamine.

Eesti ja Euroopa Ühenduse seadusandlusest

Euroopa üheks peamiseks prioriteediks eelmise kümnendi vältel ja ka edaspidi on olnud siseturgude liberaliseerimine. Energeetika valdkonnas on möödunud nelja aasta vältel töötatud välja energiaturgude edasiseks liberaliseerimiseks elektri ja maagaasi siseturu direktiivid, vastavalt 2003/54/EÜ ja 2003/55/EÜ. Mõlemad direktiivid võeti vastu 25.06.2003.a ja jõustusid 15.07.2003.a. Mõlemad direktiivid asendavad varem turge reguleerinud direktiive (96/92/EÜ ja 98/30/EÜ). Uute direktiivide peamised täiendused on seotud turgude täieliku avamisega.